Heaks seikluseks on kaks võimalust: Esimene võimalus on minna kuhugi nõndamoodi, et võetakse kaasa minimaalselt asjakohast varustust. Selline asi eeldab muidugi olukorra natuke paremat tundmist. Proovige minna näiteks talvel telgiga metsa. Mõne aja pärast võite proovida juba metsas ööbimist ilma telgita. 

Mina ise alustasin küll vastupidi. Kõigepealt telgita ja hiljem telgiga. Käisin koos sõbraga 1991 aasta talvel kagu- eestis vaid magamiskottidega ja praktiliselt ilma toiduta. Kolmepäevasele matkale võtsime kahe inimese peale kaasa pool kuiva ja pool pehmet leiba, ning sibulaid. Plaan oli alustada Missost ja otsida üles Eesti-Läti-Vene piiride kokkupuutepunkt.

 Bussiga saimem kagu nurgast jälle koju tagasi. Oli väga külm ja väga tore. Siiamaani tore meenutada.

Teine võimalus on kogu värk ikka hästi pikalt ja põhjalikult ette valmistada, siis see kõik selga vinnata ja näiteks mägedesse kimada. Siis tuleb juba iga asi hoolikalt läbi kaaluda, sest suuremad varustuseapsud võivad muutuda letaalseteks. 

Olime kord mägedes ja meie priimus hakkas jupsima. Kõik, mida me vajasime oli umbes kahesentimeetrine jupp peenikest traati. Meil traati ei olnud. Õnneks priimus niipalju ikkagi töötas, et oma toidu valmis saime. Aga mittepõlev priimus mäe otsas on igavesti  halb asi.  Väidetavalt hävitasid  soomlased Talvesõjas spetsiaalselt vene sõjaväeüksuste välikööke. Ja venelasi külmus tuhandete kaupa  lihtsalt surnuks. 

Mägedes on vaja peaaegu kõik asjad kaasa tassida, sest ainus, mida suudab mägi omalt poolt peale raskuste ja vaadete välja pakkuda on lumi ja jää, ning mõnes kohas ka kaljud ja kivid.