Uut kontinenti, uut riiki  ei ole võimalik avastada ühe nädala jooksul.  Rahvast ei ole võimalik tundma õppida ühe nädala jooksul. Eriti ei ole seda võimalik teha hotellis elades ja süües spetsiaalselt turistidele mõeldud "Egiptuse toitu" , supeldes "Egiptuse meres" ja külastades hotelli territooriumil asuvat "Egiptuse turgu". Tahtsin näha, tahtsin tunda seda, kuidas siis sealkandis tavalised inimesed elavad, mida söövad ja peamine: missugune näeb välja Siinai Kõrb.

Igal juhul lahkusin ma ühel hetkel koos Alo Kõrvega turvalisest "Coral Bay" hotellist ja heitsime end taksojuhtide röövellike käte vahele. Taksojuht muidugi ei tunne ennast kindlasti mitte röövlina, vaid õige mehena, kes uskmatutelt koertelt võtab lihtsalt natuke raha. Valgel mehel on seda ju niikuinii  rohkem, kui tegelikult vaja. Vastasel korral istuks valge mees ju kodus ja ei kooserdaks mõttetult ilma mööda ringi, eks!

Nendele, kes lähevad Sharm-el Sheiki EI JULGE ma soovitada taksojuhti, kelle auto iluvõre on lisaks Peugeoti lõvile ilustatud ka kahe Ferrari hobusega ja kelle parempoolsel esitulel on rohelisega  joonistet silmad, nina ja suu. Teisest küljest ju raha läheb, aga mälestused jäävad.... Igatahes on tema puhul tegemist kvaliteediga soolase hinna eest.

Olen olnud igasugustes inimvaenulikes kohtades ja tuleb tunnistada, et minu, kui eestlase jaoks on kõrb üks inimvaenulikemaid. Seal ei saa janu puhul lumest vett sulatada, ega ojast midagi ammutada. Vett ei ole. Nälja korral ei saa korjata mulluseid jõhvikaid, keeta puravike, ega jõekeses ussikest leotada. Seal ei saa õhtuti isegi istuda ja lõkkesse vaadata, sest lõkkepuid on vähe ja ka hommikuseks leivaküpsetamiseks tuleb kah midagi jätta. Lisaks on puude oksad kaetud hirmuäratavate 4-5 cm pikkuste ogadega ja nende murdmisel ning taskunoaga saagimisel tuleb olla äärmiselt hoolikas.

Et mina seda kohta inimvaenulikuks nimetan, on loomulikult täiesti subjektiivne. Seal elavad kõrberahvad taluvad suvepäeva +40 C ilmselt kenasti. Mina käisin Egiptuses jaanuarikuus ja sel ajal oli ilm samasugune, nagu meil juulis. Kui seletasin kohalikele, et minu kodus on praegu MIINUS 15 kraadi, oli jälle nende kord õuduses õlgu väristada. 

Nende elamine oli üsna spartalik. Maja on ehitatud tellistest ja mingitest tuhaplokkidest. Vundamenti pole ja põrandaidki pole. Ehitatud on, nagu öeldi nõukogude armees "iz podrutshnõh material". Ilmselgelt pole ehitusmaterjalidega priisata. Nii täitis ühe aknaluugi aset plakat, mis keelas kütusevaatidele tulega lähemale kui 20m, ligi minemast.

 Otse maapinnale oli laotatud kaltsuvaibad, mõned madratsid ja padjad. Keset ruumi oli vineeritüki külge kinnitatud söepann, mis täitis pliidi aset. Õhtuöögi ajaks, kui väljas oli pime, tõmmati õues käima generaator ja see süütas laes ühe pirni. Pärast sööki kustutati tuli taas ära.

Prügi  kokkukorjamist nad ei tunne. Ebavajalik visatakse maha ja sinna see aastateks jääb, kuna kuivas kliimas puu ei mädane ja raud ei roosteta. Seetõttu on elumaja ümbrus eestlase jaoks hirmus räpane. Räpane on muidugi vale sõna, sest asjad pole mustad ega mädane-kõdune. Maja ümber on lihtsalt palju asju. Kui toppisin harjumusest kommipaberid taskusse, näidati mulle, et visaku ma see parem maha.
Aga selle-eest ei teki küsimust, et kuhu näiteks kaamel kinni siduda. Ikka vana autofurgooni külge!

Mingil hetkel hakkasime võrdlema mobiile. Nemad kasutavad eranditult "Nokiat" Loll ja edev, nagu ma olen hakkasin kekkama, et minul on veekindel "Ericsson". Tõestuseks uputasin ta natukeseks kaamelite joogikünasse. Tõmbasin toru välja ja,,, pilti enam ees ei olnud! Kõrbepoegade soovituse peale, et soojendagu ma seda söepanni kohal, viskasin hooletult käega. Näitamaks, et kül ma ta õhtul taskunoa ja nõiasõnade abil korda teen.

 Nokia telefonid olid kõigil täiskasvanutel. Neid laeti autolaadijaga nurgas seisvast mootorratta akust. Moblaga helistamine on Egiptuses ropult kallis. Üks mu kolleeg tegi mõned kõned Eestisse ja mõned kõned kohapeal. Rõõm koju toodud telefoniarve üle asendus peagi õudusega, kui ta märkas, et kõnesid on tehtud ca 3000 krooni eest. 

Häda on selles, et kõneaeg ei hakka jooksma mitte ühendamise hetkest, vaid kutsumahakkamisest. Lisaks tuleb helistada mitu korda, sest ühendus kipub millegipärast katkema.

Ladusime varustuse kaamelite  sadulataskutesse ja asusime teele. Saatjateks kaks beduiininoormeest- Muhammad ja Hassan. 

Esimene mulje on hirmutav: Tunne on, nagu sõidaks tagumiku peal trepist alla. Mõni aeg hiljem harjub põrutamisega ära ja veerand tunni pärast küsime juhtimise oheliku juba enda kätte. Algul on muidugi imelik juhtida looma ühe nööri abil, mitte kahe ratsmega, nagu hobuste puhul. 

Nimepanekul olid beduiinid näidanud üles tõelist internatsionaalset fantaasiat : Nimesid oli võetud ilma eri otstes ja eri maitsele. Osama bin Laden, Ariel Sharon, mister Saddam ja Mister Bush.

Püüdsime poistega kommunikeeruda erinevates rahvusvahelistes keeltes, ent kohe selgus, et  meie ei valda ei itaalia, ega araabia ja nemad ei inglise, saksa, ega vene keelt. Sestap otsustasime kasutada lihtsamat teed: nemad rääkisid meiega araabia ja meie nendega eesti keeles. 

Pikkamisi aga kindlalt jäi tsivilisatsioon selja taha: Hotellid ja korrusmajad ja mošeed.  Džiibid, kaubitsejad ja ATV- mehed. Ees oli punakas liiv, mäed ja kivid. Mõned üksikud saksauulid, kuivanud jõesängid ja palju Avarust. 

Jõesänge kutsutakse sealkandis vadideks ja ENE andmetel pärinevad nad kvaternaari ajastust. Kvaternaar algas ca 0,6-2 milj- ja lõppes 10 000 aastat tagasi. Hoolimata tohutust vanusest, on jõesängid selgesti eristatavad. Arvata võib, et kunagi kustutasid siinse voolava vee ääres janu nii mõõkhambuline tiiger, kui ka mammut ja karvane ninasarvik.

Mööda ühte sellist vadi ülespoole liikudes leidsime puu ja selle lähedale lõimegi laagri üles. Öö saabub kõrbes ülikiiresti. kui päike loojub, on umbes poole tunniga kottpime. Tähed näivad hiigelsuured ja on väga ligidal, kuu on kummuli nagu kauss.

Tegime pisikese lõkke ja keetsime kastrulis vähese veega valmis maitsva roa Kadaka Säästumarketist ostetud kiirkeedunuudlitest. Koos beduiinileivaga maitses toit väga internatsionaalselt hästi. 

Beduiinileivast: See on üks kõrberahva geniaalne leiutis. See valmib ülikiiresti. Jahu ja sool segatakse veega. Taignast pätsitakse paksu pannkooki meenutav käkk. Pannakse see käkk siis tavalisse kilekotti ja asetatakse sütele. Sütt ja tuhka kraabitakse leivale pealegi. Minutikest kümme küpsetamist ja leib on valmis.

Osad polüvinüülkloriidi molekulid tungivad ilmselt leiva koorikusse. Osa kilet põleb lihtsalt ära ja see, mis järele jääb tuleb küünega koorikult maha kraapida. Algul oli sellist sulaplastiku leiba süüa päris veider tunne, ent arvasin, et kui beduiinid on söönud pikka aega sellist kraami ja on siiamaani elus, siis küllap jään ka mina ellu. Nii oligi.

Telki meil kaasas polnud ja ega seda eriti vaja polnudki. Õhk oli üsna soe. Kõrbes läheb öösiti päris külmaks ja Sahara siseosas pidi temperatuur langema alla nulli. Meil oli ikkagi Punane meri nõnda lähedal, et sooja oli umbes 15C.

 Tuulevarjuks asetati poolringis kaamelid. Et kõrbelaevad ööpimeduses jalga ei laseks, on välja mõeldud geniaalne ja lihtne moodus. Juhtimisohelik seotakse lamavale kaamelile ümber esijalgade. Eks sa proovi joosta, kui kael on põlvede külge tihedasti kinni seotud!

Tuul puhus üle kaamelite, kes öö otsa lehmade kombel mäletsesid ja vahetevahel pussu lasid. Nii palju kui mina neid selle lühikese aja jooksul nägin, toitusid nad uskumatult pikkade ja teravate ogadega kaetud saksauuliokstest, pappkastidest ja katusekatte palmilehtedest. Selline menüü ajab ju kõige tugevamagi seedimise pisut korrast ära, eks ju!

Koju Tallinnasse jõudes kurtsin Anule hirmsat tagumikukirvendust. Visuaalse vaatluse tulemusena selgus, et eestlase pee ei ole ikka mõeldud araabia puusadula jaoks. Aga kui võimalus avaneb, siis pole küsimust, et kas minna või mitte minna!

Araabia kaupmeeste müügioskusest kõneleb keset kõrbet asuv plakat, mis teadustas  kolmes kohalikus keeles (inglise, itaalia ja vene), et neljapäeviti peatub seal kohas buss ja toimub "House Nation Hits Mania Party" Olgu öeldud, et asfalttee asus sellest mägedevahelises orus asuvast improviseeritud tantsuplatsist umbes kolme kilomeetri kaugusel. 

Eks Tallinnas tuli võtta ette käik Elioni esindusse. Küsimusele et :

"Noh, kas kukkus potti või"?

Vastasin kõrvade õhetades ausalt:

"Tean, et seda pole kerge uskuda, aga ma uputasin selle veekindla telefoni tahtmatult ja teadlikult keset Siinai kõrbet asuvasse kaamelite joogikünasse:"

Mu ausust saatis viisakuse piiridesse jääv, ent siiski mürisev teenindajate naer.