Öösel lumes
Jutt sellest, mida tegi Tarmo Männard Aivar Juhansoni
hobusekoplis
öösel vastu esmaspäeva.
Presidendi noorepereelamu lumest variant.
Madis Jürgen
Aivar Juhansoni hobune Reorganizatsija puhub
ja korskab, sest talle on vastukarva, et see kõik toimub tema koplis. Mina
veeretan palle. Juhanson laob müüri ja mätsib seest. Ingmar Muusikus,
samuti müüritööline, viimistleb väljast. (Ja kukub seejuures vähemalt
korra katuselt alla.) Pärast veab filmimees Heiki Ernits koos naise
Ehaga ehitise põrandale lasu kuuseoksi ja katab need nelja põdranahaga, mis ta
1974. aastal Jakuutiast ostnud.
Linnas sajab samal ajal vihma. Pühapäeva õhtul kell üksteist astub iglusse
lavajõud Tarmo Männard, kes on kutsutud kui külalisööbija. Männardi
nägu läheb särama. "Kas mulle ainult näib nii,
või ma mahun siia
iglusse tõesti püsti ära!!!" Männard on jumala püsti. Männard raporteerib mõõdulinti
appi võtmata, et selle iglu kõrgus on täpselt 163 cm. Ja jagab
silmaringiavardavat teavet - et Inglise kuninganna mahub siia samuti püsti ära.
Sest Inglise kuninganna on täpselt 163 pikk. Ja lõpuks toob Männard esile põrutava
asjaolu, et ta on ka ise sama pikk nagu Inglise kuninganna. Tarmo Männard on varustanud ennast hingematva küüslauguhaisu
ja muu tarvilikuga talviseks väljasõiduks. Tal on kootud müts, mis katab
terve näo ja milles on silmaaugud sees. Ja kruus, mida saab kokku voltida. Ja
magamiskott, milles kannatab välja 20 kraadi pakast. Männard on matkamise alal
suur asjatundja. Männard: "Kunagi vene ajal ilmus ajakiri Junõi
Tehnik. Seal oli õpetus, kuidas iglut teha. Tuleb võtta porolooniribad ja
kasta jääauku. Külmunud porolooniribadest tuleb pärast saagida välja
kuubikud, millest laotakse iglu."
"Mis juttu sa ajad!"
"Nii oli
kirjas!"
"Mõtle, mis poroloon
maksab!"
"Aga aasta oli, jumalukene, 1987. Vene aeg!"
Alaskas alailma koerarakendiga ringi sõitev
keraamik Anne Türn andis nõu, et lume sees tuleb süüa liha. Seetõttu
oleme varunud kõvasti vorsti, eriti menukaks kujuneb tükk ungari pekki Heiki
Ernitsa tagavaradest. Juhanson paneb igluukse kõrvale grillpanni üles ja
hakkab vorsti kärsatama. Juuakse teed. Väljas keerutab lund.
Männard naerab rahulolevalt vaikset kriuksuvat naeru. Ja
räägib, kuidas ta töötas sõjaväes sigalas ja varastas nii palju pekki, et
kui saapaid oli vaja määrida, ajas ämbritäie searasva vedelaks ja pani saapa
ämbrisse. Aga sellega oli see häda, et tulid rotid ja sõid saapad ära.
"Kes läheb autosse jägermeistri järele?" Männard
käib peale. Keegi ei viitsi minna.
"Sul head noored jalad, käid ära!" Männard
sihib Ernitsat. "Võtad ehk mu magamiskoti ka tulles kaasa."
Ernits: "Aga mine ise!"
Keegi pakub, et Männard võiks auto juures ära käia
paljajalu. Seda oleks nii tore vaadata! Männard jääb kuulatama. Võtab saapad jalast ära.
Sokid ka. Ja suundub ukse poole.
"Ega sa siis nüüd tegelikult ei lähe?"
Männard läheb. Paljajalu.
"Tarmoo!!! Ära mine!!!"
Tarmo läheb. Auto on 200 meetrit eemal. Õues keerutab
lund. Neli kraadi sees. Miinus kaks väljas. Metsik tuul. Männard on tagasi ja kargab jalalt jalale nagu
rahvakunstimeister, kes esitab etüüdi vigala meestetantsust. Jägermeistrit Männard kaasa ei too. Kannab ette õpetliku
loengu, miks külmas kärakat ei tohi võtta. Sest kui sa jood, siis naha pindmised veresooned
laienevad. Ja mingid retseptorid ütlevad sulle, et sul on jube soe. Tegelikult
jahtub organism lihtsalt maha. Ja nii need joodikud jaaniööl tavaliselt ära külmuvad.
"Selge?"
Vaikne nõusolek. Iglus on soe.
Männard: "Oi raisk, ükskord talvel me otsustasime sõbraga,
et läheme matkama, ja ei võtagi telki. Nii kõvad mehed oleme. Ei võtagi süüa.
Nii kõvad mehed oleme. Kurat, nagu Winnetou, tead, sööb toorest liha!
Meil oli pool kuivand leiba. Ja mett, mille unustasime kohe esimesse peatuspaika
maha. Õhtusöögiks mõlemale üks õunasuurune sibul ja üks viil leiba. Nii kõvad
mehed oleme! Ma teadsin oma kogemusest, et onn ei tohi olla liiga
madalal - läheb niiskeks. Ehitasime kaigastest onni mäe otsa. Lõkkel lasksime
ära kustuda ja läksime magama. Sest ega me pole papist poisid! Issand jumal,
ja kui öösel tuul hakkas puhuma!" Männard naerab vaikselt kriuksudes.
Ernits: "Aga sipelgaid sa ei ole söönud nagu Maresjev?"
Vorstid on head. Tee kah. Männardile jääb teest väheks
ja ta käib toas vett joomas. Iglus mõeldakse samal ajal murega, kas ta mitte
hobuse eest kõike ära ei joo. Ernits meenutab aegu, kui ta sõjaväes oli, telgis elas,
ja jalad seljakotti toppis, nii külm oli. Ja Muusikus räägib, kuidas ta
varjas ennast sõjaväe eest mingis saras, kus oli 27 kraadi külma ja kolm
sentimeetrit pikad härmatisekristallid. Tuiskab. Kell on pool kolm öösel.
On magamamineku aeg, mis tähendab seda, et algab Männardi
kursus sellest, kuidas magamiskotti ei tohi siseneda suure riidekuhilaga. Männard
võtab riided seljast. (Tema lilleline undervear tekitab kohalviibijates tõsise
heldimusminuti.) Männard: "Ma muidugi v a b a n d a n, et mul on
parem magamiskott kui teistel." Männard räägib lohutuseks loo sellest ajast, kui tal
endal oli ka veel vene magamiskott. "Ma olin telgiga talvel metsas. Mul oli kaks
magamiskotti ülestikku ja mul läks kolmveerand tundi enne, kui ma ennast sinna
kottidesse sisse sain. Hakkasin juba magama jääma, kui kuulsin, et keegi käis
ümber telgi kriuks kriuks kriuks kriuks. (Männard aimab järele samme külmal
lumel.) Ma hüüdsin. Kuule sina! (Männard kisendab nüüd ka: Kuule sina!)
Vaikus. Ja siis kostis teiselt poolt telki selline hääl. (Hääl on selline,
nagu nuusutaks ekskavaatorisuurune pühvel pisikest käbi.) Telgiriie on
millimeeter. Ja millimeetri kaugusel sinust nuusutab keegi nii. Kujutage endale
ette. (Männard peab pausi.) Ma röögatasin. K u r a t, m e e s! See on minu
telk! (Männard paneb karjesse kogu hingejõu.) Ma ei tea siiamaani, kes oli
teisel pool, loom või inimene!"
Olen veendunud, et selle kuuldemängu peale ilmub
Juhansoni ema koduse apteegiga igluuksele. Ei ilmu. Kell saab kolm. Iglu jääb vaikseks.
Tuul ulub. Väljas on 4-5 kraadi külma. Sees sama palju
sooja. Ja Männard hakkab rääkima, kuidas ta mõned aastad tagasi Setumaal
kirvega mehe kätte vangi jäi ja kuidas ta kirvega mehe eest põgenes ja kuidas
ta kirvega mehe eest lausa sambla alla puges. Kell viis hommikul ärkab Ernits sellest, et talle tilgub
pähe vett ja küünlavaha. Ja kella seitsme ajal on Männardil vaja välja minna. Tõmbab
jope palja ihu peale ja läheb lilleliste pükste välkudes tuule kätte. Tagasi
tulles topib Männard ennast riidesse ja ronib magamiskotti. Ja ütleb, et ei
tea, mis kuradi asi see on, aga riietega on soojem. Ja kella poole kaheksa ajal ohkab Juhanson piinatult.
"M iks sul karvamüts peas on?"
"Karvamüts mu päästis!"
Männard virgub ja teatab, et kui te teinekord hakkate
iglut tegema, ja kuuseoksi laote, siis laduge neid nagu katusepilpaid, üksteise
peale, et ora ei oleks ...
Hommikul teeb Juhansoni ema köögis ploomimoosi purgi
lahti ja ütleb, et oleme ikka kangelased küll.
Tuleb tunnistada, et iglu on talvel väljas ööbimiseks parim variant. Iglus on
alati soe. Nädal hiljem ööbisime selles lumeonnis juba koos Kustase, Kaido,
ning tema kahe lapsega, kellest noorem oli eelkooliealine. Väljas oli 20 kraadi
külma ja tormituul. Sees oli soe ja mõnus. Temperatuur oli mõned kraadid üle
nulli, sest vesi pudelites ära ei jäätunud. Niisugune ehitis on ilma
talvel väljas ööbimiseks kahtlemata parim. Loomulikult on asja miinuseks
ehitise suur töömaht. Aga kui on võimalus midagi sellist ehitada ja selles
ööbida, siis soovitan soojalt. Ilmselt julgengi omadele kogemustele toetudes
pakkuda talvel ööbimiseks välja järgmise pingerea: 1) Iglu
2) Hea telk (alpitelk) 3) Kehv telk (tavaline, nö
kataloogikaup) 4) Poolonn e. soojapeegeldi, mille ligidal põleb
lõke 5) Kuuseokstest onn 6) Ööbimine lihtsalt
lumehanges