Jutt sellest, mida tegi Tarmo Männard Aivar Juhansoni hobusekoplis
öösel vastu esmaspäeva.Presidendi noorepereelamu lumest variant. Ööl vastu esmaspäeva ööbisid Tallinna lähistel lumest ehitatud elamus näitleja Tarmo Männard, filmimees ja karikaturist Heiki Ernits raadiotöötajast abikaasa Ehaga, kunstnik Aivar Juhanson, fotograaf Ingmar Muusikus ja ajakirjanik Madis Jürgen.
Kõik on siiani elus.

Madis Jürgen

Aivar Juhansoni hobune Reorganizatsija puhub ja korskab, sest talle on vastukarva, et see kõik toimub tema koplis. Mina veeretan palle. Juhanson laob müüri ja mätsib seest. Ingmar Muusikus, samuti müüritööline, viimistleb väljast. (Ja kukub seejuures vähemalt korra katuselt alla.) Pärast veab filmimees Heiki Ernits koos naise Ehaga ehitise põrandale lasu kuuseoksi ja katab need nelja põdranahaga, mis ta 1974. aastal Jakuutiast ostnud.

Linnas sajab samal ajal vihma.  Pühapäeva õhtul kell üksteist astub iglusse lavajõud Tarmo Männard, kes on kutsutud kui külalisööbija. Männardi nägu läheb särama. "Kas mulle ainult näib nii, või ma mahun siia iglusse tõesti püsti ära!!!" Männard on jumala püsti. Männard raporteerib mõõdulinti appi võtmata, et selle iglu kõrgus on täpselt 163 cm. Ja jagab silmaringiavardavat teavet - et Inglise kuninganna mahub siia samuti püsti ära. Sest Inglise kuninganna on täpselt 163 pikk. Ja lõpuks toob Männard esile põrutava asjaolu, et ta on ka ise sama pikk nagu Inglise kuninganna. Tarmo Männard on varustanud ennast hingematva küüslauguhaisu ja muu tarvilikuga talviseks väljasõiduks. Tal on kootud müts, mis katab terve näo ja milles on silmaaugud sees. Ja kruus, mida saab kokku voltida. Ja magamiskott, milles kannatab välja 20 kraadi pakast. Männard on matkamise alal suur asjatundja. Männard: "Kunagi vene ajal ilmus ajakiri Junõi Tehnik. Seal oli õpetus, kuidas iglut teha. Tuleb võtta porolooniribad ja kasta jääauku. Külmunud porolooniribadest tuleb pärast saagida välja kuubikud, millest laotakse iglu."

"Mis juttu sa ajad!"

"Nii oli kirjas!"                                  

"Mõtle, mis poroloon maksab!"                       

"Aga aasta oli, jumalukene, 1987. Vene aeg!"

 Alaskas alailma koerarakendiga ringi sõitev keraamik Anne Türn andis nõu, et lume sees tuleb süüa liha. Seetõttu oleme varunud kõvasti vorsti, eriti menukaks kujuneb tükk ungari pekki Heiki Ernitsa tagavaradest. Juhanson paneb igluukse kõrvale grillpanni üles ja hakkab vorsti kärsatama. Juuakse teed. Väljas keerutab lund. Männard naerab rahulolevalt vaikset kriuksuvat naeru. Ja räägib, kuidas ta töötas sõjaväes sigalas ja varastas nii palju pekki, et kui saapaid oli vaja määrida, ajas ämbritäie searasva vedelaks ja pani saapa ämbrisse. Aga sellega oli see häda, et tulid rotid ja sõid saapad ära.

"Kes läheb autosse jägermeistri järele?" Männard käib peale. Keegi ei viitsi minna.

"Sul head noored jalad, käid ära!" Männard sihib Ernitsat. "Võtad ehk mu magamiskoti ka tulles kaasa."

Ernits: "Aga mine ise!"

Keegi pakub, et Männard võiks auto juures ära käia paljajalu. Seda oleks nii tore vaadata! Männard jääb kuulatama. Võtab saapad jalast ära. Sokid ka. Ja suundub ukse poole.

"Ega sa siis nüüd tegelikult ei lähe?"

Männard läheb. Paljajalu.

"Tarmoo!!! Ära mine!!!"

Tarmo läheb. Auto on 200 meetrit eemal. Õues keerutab lund. Neli kraadi sees. Miinus kaks väljas. Metsik tuul. Männard on tagasi ja kargab jalalt jalale nagu rahvakunstimeister, kes esitab etüüdi vigala meestetantsust. Jägermeistrit Männard kaasa ei too. Kannab ette õpetliku loengu, miks külmas kärakat ei tohi võtta. Sest kui sa jood, siis naha pindmised veresooned laienevad. Ja mingid retseptorid ütlevad sulle, et sul on jube soe. Tegelikult jahtub organism lihtsalt maha. Ja nii need joodikud jaaniööl tavaliselt ära külmuvad.

"Selge?"

Vaikne nõusolek. Iglus on soe. Männard: "Oi raisk, ükskord talvel me otsustasime sõbraga, et läheme matkama, ja ei võtagi telki. Nii kõvad mehed oleme. Ei võtagi süüa. Nii kõvad mehed oleme. Kurat, nagu Winnetou, tead, sööb toorest liha! Meil oli pool kuivand leiba. Ja mett, mille unustasime kohe esimesse peatuspaika maha. Õhtusöögiks mõlemale üks õunasuurune sibul ja üks viil leiba. Nii kõvad mehed oleme! Ma teadsin oma kogemusest, et onn ei tohi olla liiga madalal - läheb niiskeks. Ehitasime kaigastest onni mäe otsa. Lõkkel lasksime ära kustuda ja läksime magama. Sest ega me pole papist poisid! Issand jumal, ja kui öösel tuul hakkas puhuma!" Männard naerab vaikselt kriuksudes.

Ernits: "Aga sipelgaid sa ei ole söönud nagu Maresjev?"

Vorstid on head. Tee kah. Männardile jääb teest väheks ja ta käib toas vett joomas. Iglus mõeldakse samal ajal murega, kas ta mitte hobuse eest kõike ära ei joo. Ernits meenutab aegu, kui ta sõjaväes oli, telgis elas, ja jalad seljakotti toppis, nii külm oli. Ja Muusikus räägib, kuidas ta varjas ennast sõjaväe eest mingis saras, kus oli 27 kraadi külma ja kolm sentimeetrit pikad härmatisekristallid. Tuiskab. Kell on pool kolm öösel.

On magamamineku aeg, mis tähendab seda, et algab Männardi kursus sellest, kuidas magamiskotti ei tohi siseneda suure riidekuhilaga. Männard võtab riided seljast. (Tema lilleline undervear tekitab kohalviibijates tõsise heldimusminuti.) Männard: "Ma muidugi v a b a n d a n, et mul on parem magamiskott kui teistel." Männard räägib lohutuseks loo sellest ajast, kui tal endal oli ka veel vene magamiskott. "Ma olin telgiga talvel metsas. Mul oli kaks magamiskotti ülestikku ja mul läks kolmveerand tundi enne, kui ma ennast sinna kottidesse sisse sain. Hakkasin juba magama jääma, kui kuulsin, et keegi käis ümber telgi kriuks kriuks kriuks kriuks. (Männard aimab järele samme külmal lumel.) Ma hüüdsin. Kuule sina! (Männard kisendab nüüd ka: Kuule sina!) Vaikus. Ja siis kostis teiselt poolt telki selline hääl. (Hääl on selline, nagu nuusutaks ekskavaatorisuurune pühvel pisikest käbi.) Telgiriie on millimeeter. Ja millimeetri kaugusel sinust nuusutab keegi nii. Kujutage endale ette. (Männard peab pausi.) Ma röögatasin. K u r a t, m e e s! See on minu telk! (Männard paneb karjesse kogu hingejõu.) Ma ei tea siiamaani, kes oli teisel pool, loom või inimene!"

 Olen veendunud, et selle kuuldemängu peale ilmub Juhansoni ema koduse apteegiga igluuksele. Ei ilmu. Kell saab kolm. Iglu jääb vaikseks. Tuul ulub. Väljas on 4-5 kraadi külma. Sees sama palju sooja. Ja Männard hakkab rääkima, kuidas ta mõned aastad tagasi Setumaal kirvega mehe kätte vangi jäi ja kuidas ta kirvega mehe eest põgenes ja kuidas ta kirvega mehe eest lausa sambla alla puges. Kell viis hommikul ärkab Ernits sellest, et talle tilgub pähe vett ja küünlavaha. Ja kella seitsme ajal on Männardil vaja välja minna. Tõmbab jope palja ihu peale ja läheb lilleliste pükste välkudes tuule kätte. Tagasi tulles topib Männard ennast riidesse ja ronib magamiskotti. Ja ütleb, et ei tea, mis kuradi asi see on, aga riietega on soojem. Ja kella poole kaheksa ajal ohkab Juhanson piinatult.

"M iks sul karvamüts peas on?"

"Karvamüts mu päästis!"

Männard virgub ja teatab, et kui te teinekord hakkate iglut tegema, ja kuuseoksi laote, siis laduge neid nagu katusepilpaid, üksteise peale, et ora ei oleks ...

Hommikul teeb Juhansoni ema köögis ploomimoosi purgi lahti ja ütleb, et oleme ikka kangelased küll.