Praktika on näidanud, et Eestis saab nii suvel, kui ka talvel matkata suurepäraselt ilma telgita. Kuuseokstest onni tegemine polegi tegelikult nii keeruline, kui võiks arvata. Tuleb minna lihtsalt metsa, võtta nuga kaasa ja hakata ehitama. 

Vihjeks võin öelda, et onn tasub ehitada mõne mahalangenud puu alla, siis on juba hari ja ka osad sarikad olemas. Kui sellist pole, tuleb kahe puu vahele siduda mingi ront katuseharjaks, sinna asetada nö sarikad, põimida need pikkade kuivanud kuuseokstega läbi ja tekitada selline ruudukujuline sõrestik. Seda sõrestikku on juba üsna lihtne tihedate kuuseokstega tihendada. 

Sooja selline ehitis ei pea, aga tuule võtab kinni. Eriti mõjus on selline kaadervärk siis, kui kogu kupatusele lumi peale sajab. 

Onnis magades oni hea magamiskott äärmiselt teretulnud.  Kui käepärast on vaid nn suvemagamiskotid, tuleb panna neid kaks tükki teineteise sisse. 

On ka selline võimalus, et hoida lõket öö läbi põlemas, sellisel juhul saab ennast vahepeal soojendada. Lõkkevalve ei tähenda loomulikult seda, et kogu öö tuleb üleval istuda. Vahepeal võib rahulikult tukkuda, kuni jälle jahe hakkab ja siis ärkab valvur juba iseenesest üles.  Kui panna lõkkesse suured rondid, siis piisab, kui neid ca tunni tagant kokkupoole lükata ja ongi soojus jälle olemas.

 Talvel on mõnes mõttes isegi mõnusam matkata, kui suvel ja nimelt kahe asja pärast, mis on suvel olemas ja talvel mitte: need on sääsed ja vihm. Suvel on seevastu  muidugi soojem ja ei pea lumehangedest läbipressimisega vaeva nägema.  Kui lumi on põlvini, siis langeb kiirus umbes 1km/h ja  6-7 km läbimine võtab aega terve päeva.      

Esimesel pildil on onni sõrestik. Teisel pildil on vasakul näha juba valmis onn.

Tegime sellise onni 2000 aasta talvel, kui Kustas oli 11 aastat vana. Kasutasime McKinley "Kodiak" magamiskotte, mille max külmataluvus on -21C.  

Onni ehitamiseks kulus meil umbes kaks tundi. Ja see ei sõltu ehitajate arvust. Kui inimesi on rohkem, tuleb ehitada ka suurem onn.  Ehitada tasub niisugust kaadervärki mõne lagendiku lähedale, sest tihedas metsas kasvavad kuudes on hõredate okstega. 

Meie ehitusplatsi ligidal oli kaks tihedat kuuske, mille oksi sai elamu katteks kasutada. Siiski ei tahtnud me neid liiga ära laasida ja seetõttu sai ehitis natuke õhukesevõitu. Selleks et saada ta põhjalikult  tuultpidavaks on vaja ikka kõvasti kuuseoksi metsast välja tuua. 

Lõkke lasime seekord ära kustuda ja tegime nö. "Külmööbimist". Mida kaugemale kell jõudis, seda külmemaks läks. Magada ei saanud üldse, olime mingisuguses poolunes. Ühel hetkel ühendasime Kustasega magamiskotid kokku. Vähemalt selg sai sooja. Kuidagiviisi saime lõpuks ikkagi ka magada. Hommikune ärkamine oli ilus! Öine lumi oli katnud kõik jäljed ja kõike kattis paks kohev lumi. Meie onn näis eemalt vaadates mingi kollikoopana. Tegime süüa ja kuuma teed, ning kõndisime edasi. Reisisihiks oli jõuda kuulsa nägudejoonistaja Aivar Juhansoni  vanemate juurde. 

Kui oli umbes neli  tundi kõnnitud, paistsid põlluteel läbi tiheneva hämaruse autotuled.  Aivar Juhanson oli oma Jeebiga meile vastu tulnud. Johni ema oli ta meile vastu kupatanud! Kui tuppa sisse astusime olid Aivari ema esimesed sõnad umbes sellised:

"Sa hull inime! See et sa enda ära tapad, mulle korda ei lähe, aga last ma sul tappa ei luba! Teate üldse ka, et öösel oli väljas 21 kraadi külma? Hea küll, tulge nüüd lauda, pannkoogid on soojad ja teevesi hakkab kah kohe keema."

Nii oligi.