"Kas oleme karulihasööjad, või papist poisid?"

See oli meie esimest talvematka läbiv deviis.
Kas telgi võtame? Aga kas sööki võtame? Aga juua?

"Heh, ega me pole ju mingid papist poisid!"

Läksime mõned päevad peale 91/92 aastavahetust koos sõber Akoga elu esimesele kolmepäevasele talvematkale. Ilma telgita. Kaasas olid nõuka-aegsed vatist ja sitsiriidest magamiskotid. 
Talvejopet mul toona polnud ja mantliga matkata ei tahtnud. Sestap olid lisaks paarile särgile mu seljas kaks kampsunit ja Pässa prügimäelt leitud tuletõrjuja jope. Musta värvi, valge kaelusega vakstusarnasest materjalist. Sellises, mis käib eest kinni punkarite seas poolehoidu võitnud metallklambritega.
Asjale lisas ebamugavust pisisasi, et selline jope oli mõeldud kaitseks vee, mitte külma vastu. Külmaga muutus jope ristisõdijate raudrüüna jäigaks.

Toiduks oli kaasa võetud pool pehmet leiba, pool kuivanud leiba ja umbes kümme sibulat. Meepurgikese unustasime esimesse peatuspaika maha. Ilma, et seal lusikatäitki oleks maitsta saanud.

Õhtu tuleb talvel ju kiiresti. Telki meil polnud. Pidime ehitama onni. Paraku ei osanud aega arvestada ja jäime nii hilja peale, et onnist jõudsime valmis vaid põranda. Õigemini tekitasime lumele männitüvedest ja nirakatest kuuseokstest lavatsi. Olime sattunud sellisesse tihedasse metsa, kus kuuski ei kasvanud. 

Lisaks tegime koha valikul ühe vea, mida kellelgi korrata ei soovita. Suvematkadest oli meelde jäänud, et onni ei tasu ehitada liiga madalale. Seal on niiske ja sääsed. Sestap valisime magamiseks üsna kõrge koha.
Ei osanud kiirustades pöörata tähelepanu sellele, et talvel puuduvad metsas nii niiskus, kui ka kõikvõimalikud putukad.

Mida pikalt rääkida..... see oli üks pikematest öödest minu elus. Lõkke lasime ju ära kustuda.... ikkagi uneaeg! Ako jäi kohe norinal magama. Lasin tal pool tundi lõõsata ja ajasin siis poisi üles. Puhtast kadedusest. Mida ta raisk magab, kui mina lõdisen. Siis hakkas minul natuke soojem, nii et vajusin umbes pooleks tunniks meeldivasse poolunne.

Arvan, et nii külma ööbimist pole vist kunagi ette tulnud. Kui mitte arvestada Kustasega ööbimist, kui väljas oli 21 kraadi.

Mõne aja pärast tundsin küünarnukihoope ribidesse. Minu norskamine oli hakanud Akot häirima.

Nii see öökene möödus. Magada eriti ei saanud, aga ära ka ei külmanud. Järgmisel päeval astusime jõudsalt edasi. Ja teise onni tegime juba palju-palju tublima.
Ühe mahalangenud männitüve alla. Kõigepealt sõrestik. Selle põimisime kuuseokstega läbi. Pealt katsime lumega. Valmistasime isegi ukseluugi!
Tegime valmis ühe tõeliselt toreda ööbimiskoha.

Õhtul läks päris külmaks. Tähed sirasid taevas. Tundus, et lisaks külmunud sibulatele tuleks söögiks teha ka midagi toekamat.

Sulatasime natuke lund. Purustasime kildudeks kuivanud leiva. Ja keetsime selle lumesulamisvees ära!
Roog oli väga vastiku mageda maitsega, sest soola ju polnud. Lisaks polnud kateloki aset täitval "Globuse" konservikarbil ka kaant ja kogu keedus lehkas hirmsasti  suitsuhaisu järgi. Aga see eest......... kui võtsid lonksu , siis oli tunda, kuidas tulikuum kliister mööda söögitoru alla valgus ja kohale jõudes mööda maoseinu taas üles ronis.
Lõpuks oli tunne, et kõhus on selline mõnus soojust kiirgav pall.

Panime "Priimad"  ette ja lasime suitsujugasid taevatähtede poole.

Ako vaatas kadeda pilguga mu varustust. Raamiga seljakotti "Jermakki"  ja Pässa prügimäelt leitud materjalist kokkuõmmeldud magamismatti. Pealt sakiliseks viilitud 55 kopikalist leivanuga, millele olin koolikoti taskust tupe õmmelnud.

"Sul on ägedad asjad. Mul pole isegi magamiskott enda oma."

"Hea küll, lepime kokku, et saad peale mu surma kõik need asjad endale. Ja telgi veel lisaks. Aga sellele pead minu juurde ise järgi minema. Rända terviseks!"

"Tead, Tarmo, ära niimoodi parem ütle, sest ma jään nüüd ju sinu surma ootama."

"Heh-heh-heh...... oota aga! Jäädki ootama."

Keetsime veel natuke vaarikavarreteed. Talvel ei tasu enne magamaminekut palju juua, sest öine vetsuskäik on üsna vastik. Eelmisel ööl me seda tarkust veel ei teadnud. Istusime niisama. Vahtisime lõkkesse

Siis juhtus õnnetus, mis kusagil üksikus kohas oleks võinud maksta kätte kallilt. Olime lõkke ümbruse katnud kuuseokstega, et saaks sokkide väel olla ja saapaid kuivatada. Tuli aga puges kuuseokste sisse ja kõrvetas Ako kirsasaapa ninasse paraja augu. Panime küll imeks kärsahaisu aga ei saanud selle allikast enne sotti, kui kuumus läbi villaste sokkide varbani jõudis. Asi oli ikka nii hull, et suur varvas paistis saapast välja. 
MIdagi polnud parata. Varusaapaid meil kaasas polnud. Mässisime varba ümber mingit riiet ja kilekoti, ning jätkasime teed. Ületasimegi üks hetk riigipiiri tähistava jäätunud Pedeli jõe ja jõudsimegi  metsast välja. 
Paistis talu. Perenaine tuli meid uudistama.

"Tere."

Vaikus.

"Labdien."

Vaikus. 

"Zdravstvuite:"

"Zdravstvuite!"

"Skazhite, znajete-li võ, gde mõ seitsjshash nahoodimsja?

"Koneshna znaju!"

Olime jõudnud Läti Vabariigi kirdenurka, Kalnepededze külla. Ajasime memmega juttu. Jõime toas teed. Avastasime ta ukse kohal sibulapärja. Tegime ausat vahetuskaupa. No kuda sa ületad salaja mitut riigipiiri ja (sala)kaupa üldse ei teegi! vahetades meie eesti sibulad läti omade vastu. 
Tänasime ja läksime edasi. Tol kaugel ajal ei pidanud piirid ikka kohe üldse. Aga piir sellise koha peal oli ka üsna uus või õigemini põhjalikult unustatud nähtus. Kõndisime umbes kaks kilomeetrit ja oligi Läti-Vene piir me jalge ees. Tee, millest oli umbes poole meetri sügavune kraav risti läbi kaevatud.
Ülekõndimise hõlbustamiseks oli sinna asetatud lai laud.

Lubjatovo külas hääletasime end sinise kabiiniga "Belarussile" 
Sisenemine polnud lihtne, sest  ühele inimesele mõeldud pisikesse kabiini pidid mahtuma kolm täiskasvanud inimest. Lisaks kaks seljakotti. 
 Aitasime traktoristil kiruda vene valitsust, eesti valitsust, Gorbatshovi, Savisaart, ameeriklasi, rahvarinnet, interrinnet ja veel paari asja, mis hetkel kohe ei meenugi.

Ahjaa..... lisaks aitasime juhil kiruda veel neid "dolbajoobe", kes piirid välja mõtlesid ja tee üles kaevasid. Sest ta oleks võinud meid viia lausa Missosse, kui poleks neid "kuradi piirivalvureid", seda "kuradi Gorbatšovi ja vene valitsust", siis veel seda "kuradi Savisaart ja eesti valitsust"  jne jne jne. Sest enne neid "kuradi piire" sai tahtmise  korral Missos ikka vabalt viina järel käidud.

Piirilt Missoni pidime kõndima 7 km. Ako varvas nägi kohale jõudes ikka päris hirmus välja. Sinine ja paistes. Ta oli selle vastu teekonarusi ära peksnud. Missos rääkisime end juba ühte korterisse ja hommikul sõitsime bussiga Tallinnasse koju tagasi!

Ja saimegi kinnitust tõsiasjale, et tegelikult ongi kõige parem elada ja ööbida ikkagi oma kodus!