Me esimene koos Erki ja Üloga sooritatud reis tundus olevat erakordselt pikk. Kuigi kõik sündmused toimusid vaid ühe ööpäeva jooksul. Aga see ööpäev tundus pikk.  Sestap on ka see lugu väga pikk.
Paraku pole sellest seiklusest ühtegi pilti. Sestap saan kasutada iga pildi asemel vaid tuhandet sõna.
Tegelikult on see lugu sellest, miks mulle ei meeldinud vaadata seriaali "Põgenemine"

Otsustasime 92 aasta lõpul üles otsida Piusa koopad. Olin seal varem käinud vaid varateismelisena. Et asi huvitavam oleks, võtsime nõuks minna Piusalt Värskasse. Telki polnud ju talvel tarvis, nagu olime Akoga matkates kindlaks teinud.

Alustuseks oli vaja jõuda lähtekohta. Keeruline see polnud. 
Rongiga Tartusse.
Sealt bussiga Võrru.
Sealt rongiga Piusale.

Kokku kulus Tallinnast Piusale jõudmiseks meiesugustel õpilastel piletite peale vaid 10 krooni. Ja peaaegu päev otsa aega.

Omajagu tegemist oli ööpimeduses koobaste ülesleidmisega. Esimese soojaga põrutasime lahtisesse karjääri. Vaid Erki oli tabanud taskulambi kaasa võtta. Lamp oli tal selline antiikne. Teise ilmasõja-aegne. Plekist ja lapiku patareiga. Oli, mis oli, igatahes näitas tavalgust ses pilkases öös. 
Mõningase otsimise järel leidsime puude vahelt ka kollaselt helenduvad koopasuud. 
Vaatepilt oli võimas!
Nõrga taskulambi valguses paistsid sambad eriti vägevate ja lagi eriti kõrgena. 
Esmapilgul kargas meelde vana-egiptuse arhitektuur. Kaarnaki tempel ja muu säärane.

Ööbisime koobastes ja hommikul tutvusime muude vaatamisväärsustega. Ega Piusal peale koobastike ju muid inimkätega loodud vaatamisväärsusi polegi. Avastasime veel teise, palju suurema koobastiku, kus kunagi oli olnud lausa raudtee. 

Lõpuks hakkasime minema ikkagi Värska suunas. Kõndisime kompassi järgi otse kirdesse.  
Regio oli küll selleks hetkeks üllitanud juba oma esimese kaardi, aga see oli toona meeletult kallis.
Selle peale me hammas ei hakanud. Ja polnud vajagi.
Matkasime Wabariigi aegse kaardi järgi. Õigemini Wabariigi aegse kaardi kserokoopia järgi, mis oli tehtud seitsmekümnendate keskel. 
Praeguste mõõdupuude järgi oli mustvalge ja kohati tahmast määritud kaardi kvaliteet uskumatult halb. Toona tundus see täiuslik.

Ilm oli ilus ja tuju oli hea.
Vast tunnike hiljem täiendasime ühes Kõliküla  talus veevarusid ja ajasime ka pererahvaga pisut juttu.
Pool tundi hiljem jõudsimegi Tartu-Petseri raudteele. Eemalt paistis jaam. Läksime sealt asukohta ja teed küsima.
Kohapeal selgus, et olime jõudnud Kliima raudteejaama. Hoone on tühi. Maha jäetud.

Siiski ilmselt mitte väga ammu maha jäetud.
Pisut oli seal juba rüüstatud, aga uksed- aknad olid kenasti ees. Isegi jaama sisustust oli mõneti alles. Tagaruumis oli segamini laual valge põhjaga vormimüts ja mõned suured, raudteelaste akudega lambid. Vist isegi mingeid bakeliidist telefoniaparaate ja plekist pasuna.
Alumiselt korruselt leidsime ühest ruumist kolm lahtivõetud raudvoodit!
Ideaalne koht ööbimiseks, sest telki meil mäletatavasti polnud. Ja nagu taas selgus, polnud ju vajagi!

Teisele korrusele viiv uks oli võimalik isegi mingi kaika abil sulgeda!
Tassisime siis voodid teisele korrusele ja panime kokku. Tegime endal olemist nii hubaseks, kui saime. Laotasime  oma laagri laiali. Hakkasime valmistuma ööbimiseks. Tore ja sõbralik koht, see Kliima raudteejaam.
Peatselt roomas jaama ka rong. Linnalähedane "Kapsauss". Tuli Petseri poolt ja oli teel ilmselt Tartusse.
Mõned inimesed tulid maha ja kadusid maja nurga taha.
Peale rongi lahkumist avastasime ühe kirvega mehe ümber maja luusimas.

Minu ettepanekul läksime mehega juttu ajama. 
Patsi lööma ja tere ütlema. 
Võtsime kaika ukse eest ja läksime välja.
Mees oli ilmselgelt erutatud seisundis:

"Tere!"

"AHHAAAA..... KÄTTE SAIN TEID,  VARGANÄOD! VÕI JAAMAHOONET LÕHKUMA!"

Me mokad vajusid töllakile.

"Mida kuradit... pole me siin midagi lõhkunud!"

"KURAT, MA KÄISIN EILE SIIN JA KÕIK OLI KORRAS, TÄNA ON KÕIK UKSED MAHA MURTUD!"

"Pole me midagi murdnud, me oleme jummala rahulikud matkajad, meil on seljakotidki kaasas!"

"AH NIIMOODI, TE SIIS SELJAKOTTIDEGA MATKATE...... TALUST TALUSSE VARGILE!"

"Ei no oodake nüüd, kurat, me olime tunnike tagasi alles selles kuradi Kõlikülas, seal võivad inimesed tõestada, et olime! Kuidas me saime siis samal ajal..."

"KURAT, TUNNIGA JÕUTAKSE KOLMEKESI TERVE MAJA MAHA LAMMUTADA......NO POLE MIDAGI, MA KUTSUSIN ÕNNEKS JUBA ORAVALT POLITSEI KOHALE. SAATSIN RONGIGA SINNA SÕNA!"

"Kurat, las tuleb see politsei, meil pole karta midagi!"

Loomulikult olime valge põhjaga mütsi ja ühe plekkpasuna meeneteks kõrvale tõstnud. Mitte küll lausa seljakotti toppinud, aga siiski kõrvale tõstnud. 
Päris puhtad me oma hingesügavuses siiski ju polnud.
Laamendanud ja aknaid lõhkunud pole me tõepoolest kusagil kunagi ei varem, ega ka hiljem.

Tibutas. Vihm sulatas vaikselt laiguti maas olevat lund. Eestimaa tatine talv.
Me olime jaamahoone ooteruumis vihmavarjus. Mees kõndis närviliselt väljas. Käis ja toksis tahumiskirvega elektriposti.

Vaikus. 

"KURAT, HEA, ET TE MINU PEALE SATTUSITE. OLEKS TE MU VENNA PEALE SATTUNUD, OLEKS TA TEID KOHE SURNUKS LÖÖNUD!
ÜKSKORD TULI ÜKS JA KÜSIS TIKKE. NO VEND ANDIS.
TOO TULI PÄRAST VEEL UUESTI TAGASI JA ÜTLES, ET:
 "TIKKE ANDSID, ANNA NÜÜD SOOLA KAH!"
MU VEND ÜTLES TALLE, ET:
"KURAT, EGA MA MINGI EESTI RAADIO EI OLE"
JA LÕI MEHE SURNUKS. TALLE EI TEHTUD KAH MIDAGI, SEST  ET HULL OLI!"

Kirves täksis raevukalt elektriposti.

Püüdsin kuidagi juttu mujale viia...

"Tore ehitis, kui vana see on?"

Taat võttis natuke tuure maha.

"Ei tea jah, aga kui ma poisike olin, siis oli ta juba olemas."

Üritasin meeleheitlikult meeleheitlikult seda rahulikku juttu jätkata:

"Jah, eks vanasti ikka osati ehitada....... puu on seinas kõva kui raud. Sada aastat peab veel vastu."

"Einoh, mis ta ei pea... ikka peab... KURAT, ÜKSKORD VISKAS ÜKS SIIN LUMEKUULIGA UKSEL AKNARUUDU KATKI... MA VÕTSIN SELLESAMA KAIKA SIIT JA TÕMBASIN TALLE VASTU KAELASOONI, NII ET ........."

Mees näitas maas lebavale käsivarrejämedusele ümarprussile.
Kirves hakkas taas närviliselt elektriposti täksima.

Patiseis jätkus.
Püüdsime asja heaga lahendada.
Asja seletada.
Lõpuks soostus taat vaatama tulema, et me polnud lõhkumise peal väljas, vaid tahtsime seal hoones vaid ööbida.
Näitamaks ausaid kavatsusi, võtsime voodid lahti ja tassisime taas alla tagasi. 

Ühtäkki kummardus mees allapoole:
"Misasi see on!"

Mu 55 kopikaline viilitud saesakkidega leivanuga oli maha kukkunud. Tõstsin noa üles ja tõmbasin ta tupest välja.
Mees taandus kirvest pihku surudes selg ees uksest välja.

Olukord läks taas närviliseks.

Ühest küljest ei ole kirvega ja hirmunud ebastabiilne mees just see, kelle käitumise ettearvatavuse peale ma kihlveos panustada oleksin julgenud. Aga rahustamise asemel ajasime nüüd asja hoopis teravamaks
Teisest küljest tõmbas taat ikkagi tuure maha. Selgus, et relvastuse osas on pariteet. Temal oli kirves. Minul oli saehammastega leivanuga. Erki oli tasahilju kaelas rippuva seatapuväitse riiete peale sikutanud. Ülol oli nuga puusal.

Mehel oli kurjem riist. Meie olime kolmekesi. Ja nagu selgus, mitte relvitud.

Eks hirmul on suured silmad. Aga suurte hirmunud silmadega on ennegi endasuguseid sama hirmunud inimesi ära tapetud. 

Kogu asi hakkas mind natuke närvi ajama. 
Sest me polnud tõesti midagi teinud.
Samas tundsin end natuke vastutavana. Erki ja Ülo olid ikka koolilapsed. Isegi mitte abituriendid. Oli ka selge, et edasisi läbirääkimisi selle mehega pidada pole enam mõtet.

Tartu poolt lähenes üsna aeglase kiirusega kaubarong. Mees oli astunud maja nurga taha.

"Kuulge, hüppame rongi eest üle tee!? Kuni taat viimase vaguni ära ootab, oleme juba teisel pool Tartut!"

"Kurat, sellega me ju tunnistame ennast süüdi. Aga seda me ju pole!"

Rong jõudis meieni.
Mees astus nurga tagant välja. 
Igatahes oli see võimalus nüüd käest lastud

"TEATE POISID, ORAVA POLITSEIL POLE ILMSELT AUTO JAOKS BENSIINI, LÄHEME HOOPIS ISE SINNA."

Mis seal ikka. Niisama seismisel-ootamisel polnud kah mõtet. Ehk saab tõesti asja kaela pealt ära.

"Hea küll, läheme Oravale. Näita teed!"

Vinnasime kotid selga ja hakkasime astuma. Oravani oli 5 kilomeetrit. 
Kirvemees kõndis meist paarkümmend sammu eespool. Meie vantsisime kolmekesi taga.
Hakkas hämarduma. Oli selge, et juba poole tunni pärast on pime. 
Mul oli sellest jamast ikka juba ammu kõriauguni.
Astusin Erki-Ülo kõrvale.

"Tavai, mehed, tõmbame metsa!"

"Oodake, põgenedes on ju kohe selge, et meil on mida varjata." Nii ütles Erki.

"Teate, mina ei tea, mida te teete, aga mina lähen..."

Keerasin rahuliku sammuga 90 kraadi paremale ja hakkasin astuma puude suunas.

Taat ei märganud sel hetkel õnneks midagi. Ta kõndis meist eespool. Ei teagi, miks. Ilmselt polnud ta kunagi ühtegi vangide konvoeerimise filmi vaadanud. 

Mõned sekundid hiljem kihutasid minust mööda kaks tuulispaska.
Üks ühelt ja teine teiselt poolt.
Ülo ja Erki.

Nüüd olin mina viimane. Piraka nõukaaegse "Jermak" seljakotiga. Teiste kotid olid märgatavalt väiksemad. Enne olime kandnud seda kotti kordamööda. Praegu oli see minu seljas.
Jeesuskristusjaristijajohannes!
Piisab mehel vaid mu seljakotist kinni haarata , kui ta tasakaal kaob ning raskus mind selili tõmbab!
Vaimusilm maalis silme ette pildi seliliasendis minust ja mu kohal kirvest vibutavast hullust!!!

No nüüd läheb jooksuks!
Sööstsin puude suunas.
Selja tagant kostis kisa.

"POISID, KURRAT!!!! TULGE TAGASI, KURRRRRRRAT!!!!"

See jooks oli meeletu.
Ilma naljata, meil oli sel hetkel surm kannul.
Hirm andis jõudu.
Raiskraiskraiskraiskraiskraaaaaaiiiiiiiiisk!!!

Tagasi vaadata ei julgenud, aga tundus, et ta ajab meid taga! Iga tagasivaade on ju paar kaotatud sekundit!
Minu raske seljakott tegi äkilised suunamuutmised väga keeruliseks. 
Seepärast jooksin põhimõtteliselt vaid otse.

Mäletan enda otsejooksust kahte eksklusiivsemat momenti:

Ühel hetkel jäi mu ette umbes pooleteise meetrine kadakas.
Kiirus oli nii suur, et kõrvale pöörata ei jõudnud. Kihutasin kadakast lihtsalt üle!
Aga päev otsa oli tibutanud vihma.
Kadakas paindus alla, kui temast otse üle jooksin. Tundsin vaid, kuidas vettinud okaspuu mu hargi vahele kadus.
Enam polnud mu kehal ühtegi kuiva kohta. Päevane seenevihm oli kadaka põhjalikult läbi leotanud.

"POISID, KURRAT.... TULGE TAGASI, KURRRRRRAT!"

Teisel hetkel takistas mu teed käsivarrejämedune kuivanud mänd.
Taas kihutasin otse.
Jõudsin vaid käed näo kaitseks üles tõsta.
Puu murdus kahest kohast korraga: Keskelt ja juurelt.
Nagu multifilmis: Alumine osa kukkus jooksusuunas, ja ülemine ots kukkus ladvaga sinna, kust tulin.

"Viska see kuradi kilekott minema!"

Karjus keegi meist Erkile. Valgelt kiiskav kilekott koos õhtuse tee tarbeks korjatud vabarnavartega lendas põõsastesse.

Oh heldeke, kuidas me jooksime. Tuul vilistas kõrvades. 

Jäime lõpuks lõõtsutades põõsaste taga seisma. Näis, et meid enam ei jälitatud.
Ei jälitatudki.

Pidasime lühikese koosoleku.

Selge, et Värska suunas meil polnud mõtet minna. Mets oli niiske ja onnitegemise aega enam polnud. Selleks kulub tavaliselt üle kahe tunni.
Ümberkaudseid inimesi me ei usaldanud. Esiteks oli ebatõenäoline, et keegi laseks ööpimeduses kolm meest kuhugi enda juurde ööbima. Ja teiseks polnud meil ju aimugi, et missugune ettejäävatest taludest selle hullu kodu olla võib.
Meil oli vaid üks loogiline tee:

Tagasi Piusa koobastesse!

Seal on peavari ja peidupaik. Seal võib tagaajajatega lõputult peitust mängida.

Tahtsime määrata kaardi järgi asimuudi....

"Ssssssssa kuradi......"

Kaart oli ununenud raudteejaama. Kes on julge ja toob kaardi ära? Mida siin küsida: Kui on valida kaardi ja veel ühe kohtumise vahel selle hulluga, siis on ju vastus ette teada.
Õnneks oli meil kompass.
See tähendab, et üldine suund oli olemas. Aga ei midagi täpsemat. 
 Oli läinud täiesti pimedaks. Oma ainsat taskulampi süüdata ei julgenud. Esiteks ei tahtnud end valgusega välja anda ja ka patareid tuli hoida. 
Miks oli meil keset talve kaasas vaid üks taskulamp ei tea keegi. Meie sealjuures. Loodan, et lugejad võtavad seda, kui väikest vihjet oma varustuse komplekteerimisel.

Hiilisime mõne aja pärast vaikselt tagasi teele. Ega muid erilisi variante polnud.
Tagasiminekuks pidime kasutama mälukaarti. Ehk siis kaarti, mis oli talletunud meie mällu.
Ühte me teadsime- see tee, mida mööda me kõnnime, viib Kliima asulasse.
Kas, ning kui palju hangude ning sõjavikatitega kliimalasi meid asula piiril ootab või ehk ka juba sõjalaule lauldes siiapoole liiguvad, pole selge.
Igaks juhuks tasus karta.
Sest ka üks on lahinguväljal sõdur.
Eriti, kui arvestada selle ainsa sõduri mentaalset seisundit ja ta kitsa teraga tahumiskirvest.

Paremale keerasid roopad. Ilmselt talutee.

Keerasime kõrvale. Sest suurel teel ei olnud tahtmist kellegagi kokku põrgata. 
Tee viis majani. Sealt edasi hakkas võsa.
Mäletasime kaardilt, et Oravalt Võmmorskisse viib loode-kagu suunaline tee. 
Pidime selle üles leidma. See pidi viima meid raudteeni. Sealt Piusale jõuda oleks juba kukepea! Taevas oli täiesti kottpime. Valgustasime hõlma varjus korraks kompassi ja hakkasime käsikaudu võsas edelasse komberdama.
Endiselt tibutas peent vihma. 
Ainsaks valgusallikaks oli rohekalt helendav kompassinõel.

Jumal tänatud, tee polnud kaugel.
Hakkasime mööda seda raudtee poole astuma. Varsti lähenesid selja tagant autotuled.
Igaks juhuks hüppasime teelt kõrvale, põõsastesse.
Auto sõitis aeglaselt mööda. Tee oli nimelt kaetud vesise kiilasjääga. Tee oli erakordselt libe.

Ronisime tagasi  teele ja kõndisime edasi.
Meie arvestuste järgi oli Veski raudteejaamani jäänud umbes kilomeeter-poolteist.

Taas autotuled. Seekord eestpoolt. Asi hakkas tunduma kahtlane. Võimalus, et meid autodega taga aeti ei olnud suur....aga siiski! Polnud ju midagi lihtsamat, kui sõita need mõned teed umbes 5 kilomeetri ulatuses läbi.
Hüppasime taas igaks juhuks teelt kõrvale. 
Sellised asjad tasub teine kord kokku leppida: Õnnetuseks meie seda ei teinud. Ega meil polnud ka kellelgi varasemaid põgenemiskogemusi.
Sestap olid ühtäkki Erki ja mina vasakul ning Ülo millegipärast paremal pool teed.

Auto lähenes.......... lähenes veel....ja siis juhtus midagi MÜSTILIST!!!

Juht lülitas mootori välja, veeres inertsiga meie peidupaiga juurde, pidurdas ning suunas tuled metsa suunas! 
Mitte otse meie peale, aga siiski tuntavalt metsa!
Õudne!

Erki seisis küljetsi ühe paksema männi taha.
Mina olin visanud end pikali ja püüdsin teha end lapikuks ja sambla alla pugeda.

See ei ole võimalik!
Mitte keegi ei saa teada, et me oleme siin kahel pool teed.
Ja ometi nad teadsid!
See ei olnud võimalik.
Ja see OLI võimalik.
Tõestuseks oli ju see peatunud auto!

Arvata oli, et see kirvemees oligi kihutanud Kliimasse,  tõstnud lärmi ja meid aeti nüüd taga nagu.... nagu... nagu ...kui nüüd veel eluga pääsen, siis viin küll kirikule lühtri!

Autouks paukus. Tol hetkel olime kõigeks valmis. Ma arvasin teadvat, mis nüüd kohe juhtuma hakkab. Esmalt kuulen teravat käsklust, ning mõne sekundi pärast kuulen lõrinat ja haukumist.
Ja hetk hiljem hüppab väljaõppinud lambakoer mulle paremasse randmesse.
Mida kuradit see kuradi tubakas seal Kliimal meie kohta kokku patras?
Kas need on nüüd piirivalvurid või Orava politsei või mingid kuradi kohalikud kaitseliitlased või hoopis purjus Kliima mehed, kes tegelevad mõnusa ajaviitega.... või võttis ta kaasa oma hullu venna, kes ju mäletatavasti sõnadega:
 "Ega ma mingi Eesti raadio pole" kellegi surnuks lõi.

"Oi sitt ja kusi!" 
"No me pole ju midagi teinud!"

Koeralõrinat ja teravaid käsklusehaugatusi me ei kuulnud. Oh, oleks vaid Ülo meiega, jookseks me juba ammu kuskil metsasügavustes. Aga ta on ju teisel pool teed!
Ootasime.
Mees maanteel ootas kah.
Vihm sabises.
Niiskus tungis samblakihist riietesse.
Ajasin end tasahilju püsti ja seisin kah küljetsi puu taha.

Lõpuks kostus taas uksepauk. Mees ronis masinasse tagasi. Tuled kustutati ära.
Ootasime.
Ootasime veel.

Ühel hetkel sai minul asjast villand.

"Persse!"

Ma ei viitsinud enam ohvrit mängida. Lõpuks võin ma ju ka need kuradi lõhutud uksed enda peale võtta ja kinni maksta.
Vahet ju pole. Maksan need kinni, aga aitab küll 
Kurat, mul on suur ja kõver nina küll, aga lõppude lõpuks pole ju 42. aasta, kus kõiki juudi välimusega inimesi ahi ootas.
Ma pole teile raiskadele mingi jahiloom.
Ehk on autos mingid normaalse mõstusega inimesed, kellele saab asju seletada.
Ja kui seal ongi seesama kirvemees, siis.... ta oli tegudes ikka kehvem mees, kui jutus!

"Erki!"

"Jah?"

Aitab küll, ma enam ei viitsi mängida, läheme ja otsime Ülo üles. 

"Okei."

Ajasime end püsti ja kõndisime tee poole.
Olles ikka demonstratiivselt püsti.
Kurat, ma olen ikkagi inimene ja mul on kah omad õigused.
Vist.

Teed ületades ootasime autotulede süütamist.

Ei midagi...

Astusime pimeduses üle tee.

"Ülo!" hüüdsin ma peaaegu sosinal.

Vaikus.

"Ülo!" hüüdsin kõvemini.

Eimidagi.

"ÜLO!"

See pole võimalik! Ta peab kusagil siin olema. Aga miks teda siis pole?

"Erki!"

"Ja!"

"ÜÜÜÜLOOOOOO!!!!"

Fantaasia hakkas palavikuliselt tööle, otsides inimese vaikimisele vastust.
Ta pidi mu hüüdmist ju kuulma. Äkki jooksis kaugemale....Aga äkki komistas ja kukkus. Kohtades, kus on kiiniga võsa lõigatud, turitavad teinekord püsti poolviltuselt terava otsaga paju ja lepatüükaid.
Aga äkki kukkus kuhugi auku?
Äkki lõi ta kukkudes endal lihtsalt pildi eest.  Vabalt võis ju peaga mõne kivi vastu end oimetuks lüüa.

"ÜLO! PERSE, RAISK MA ÜTLEN......ÜÜÜÜLOOOOO!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!"

"JAAA!"

Kas ma kuulsin tõesti vastust, või oli see meelepett?! Proovisin veel:

"ÜLO!"

"JAH"

No jumal tänatud, vähemalt on ta elus! Ta oli hiilinud tee kõrval natuke edasi ja ületanud tee auto tagant, ning otsis meid juba teiselt poolt teed.
Olime end ju karjumisega välja andnud. Enam polnud peitusemängul mõtet.

Läksime teele ja astusime auto poole. Hetkel, kui olime juhiuksega kohakuti, tehti see lahti.
Salongivalgus süttis.
tagaistmel istusid verekoera asemel kaks preilit. Ja juhikohal istus miilitsa vormi mütsiga mees! 
Ausalt öeldes ei tulnud esimese hooga pähegi, et eesti politsei seesuguseid ei kasuta.

Põrnitsesime jahmunult vastastikku üksteist.

Tema tegi esimesena suu lahti:

"Kas te olete mingid........(paus)......... matkajad või?"

"Eeeeeee......mesasja............ jah, muidugi, me oleme matkajad jah! Matkajad, matkajad!  Me tulime Oravalt ja läheme sinna... eeee...... Võmmorski poole."

"Ahah, no selge pilt, kas te saaksite aidata natuke lükata, mootor suri millegipärast välja."

Kurat!
Meid ei aetudki taga!
See oli kokkusattumus!
Kuradi kuradi kurat! Ja meie veel kartsime! 

Aitasime lükata. Olgu öeldud, et autot käima saada ei õnnestunud. 
Kusjuures lükkamise ajal panime tähele, et autos viibinud neiud hoidsid meist pisut eemale. Ikka nõndamoodi, et autojuht jääks nende ja meie vahele. Miks oli autojuhi peas "furažkaks" kutsutav vormimüts, et hakanud me pärima. Niisuguseid mütse kandsid tegelikult ju ka metsnikud ja lendurid. Politseinik ta igatahes polnud.
Nende vaatepunktist nägi asi välja ju sama hirmuäratav: Sõidad autoga rahulikult metsa vahel. Äkki ütleb mootor üles. Istutakse siis vaikselt autos ja mõeldakse, mis edasi. Kas parandada või minna kuhugi abi järele...
Ühtäkki hakkavad mingisugused mehed ümber auto loomahäältega lõugama! 
Keset ööd ja metsa vahel! Kohas, kus kõikide eelduste kohaselt ei tohiks olla üldse mitte kedagi.

Jätsime ülevoolavalt hüvasti ja kõndisime edasi. 
Jõudsime raudteeülesõiduni. Keerasime paremale. Minna polnud palju. Umbes 4 kilomeetrit.
Vahepeal oli sadanud õhuke kirme lund. Karjäärini viiva tee otsa juures peatusime kohkunult.
Autojäljed! Kusjuures üsna värsked. 
Kas tõesti hakkab kõik taas otsast peale?
Või on seegi lihtsalt juhus?

Hiilisime taas vaikuses tee kõrval, puude vahel. 
Lipsasime ühest avast koobastesse.
Niiiii. siit ei saa meid küll keegi kätte.

Panime ühte käigusoppi laagri üles. Öö möödus rahulikult. Kui mitte arvestada seda, et meie ainsa taskulambi pirn põles läbi. Rong pidi minema varahommikul. Umbes kell 6.
Koobastest pidime väljuma käsikaudu, lauajupiga seinu kobades. Kusjuures väljas oli ju pime! Seepärast ei kumanud ka kusagilt valgust. Läksime tuuletõmbuse järgi. Mina kobasin ees lauajupiga seinu ja lugesin Majakovski poeemi. Teised komberdasid hääle järgi mulle järele. 

Rongi ootasime igaks juhuks jaamahoone nurga taga. Tuli välja, et müts võis põleda ka mittevarga peas.
Kui "kapsauss" lähenes peatusele ja avas uksed, silkasime kähku peale.
Reisijaid oli üksjagu. 
Varajased tööletõttajad.
Meil oli plaan minna mu vanaema juurde Antslasse.
Piletid ostsime üks peatus kaugemale. Igaks juhuks, et kui keegi uurima hakkab. 
Me mütsid põlesid ikka täiega.

Saime piletid. Otsisime meelepärased kohad. 
Viskasime seljakotid pakiriiulile. 
Vaatasime aknast välja.
Lasime end lõdvaks. 

Ühtäkki sosistab Erki:

"Vaadake, kas teile tundub kah, et sealt eestpoolt üks mees meid jälgib?"

Piidlesime näidatud suunas....tõepoolest!
No ei hakka jälle peale see tants ja tagaajamine!
Mees vaatas meid uurivalt. Igatahes polnud tema puhul tegemist "Kliima Kirvevanaga". Ühtäkki tõusis ta üles ja tuli meie pinkide juurde.

Vaatas uurivalt. Vaatasime vastu
Istus pingile meie vastu.

Vaikus.

Miskurat siis siin nüüd ikkagi toimub?

Vaikus.

"Ma käve Petserin ja ostse hindele uuvõ püksi!"

Mees sikutas viigipüksi säärt kõrgemale. Pruunide viigipükste alt paistsid.......... teised, sinised viigipüksid! 

"Mõtle, mis mass Võrun mädarõigass! Ja mis tä mass Peserin! Katskümmend senti nigu maast löütü!"

"Mul kattõ tan koskil pini är. Hüpäss väll aja lännü olki. Tiiä ma ei joht, kon tä om. Vast avitadõ taad rongiussõst hüüdä! Vast tä sõss kuld ja  tulõ pääle!"

Vahtisime Ülo ja Erkiga üksteist juhmide nägudega.
Tuli välja, et ka see mees polnud verejanuline pearahakütt, kes mööda Võrumaad elusaid või surnuid Kliima ukselõhkujaid taga ajas.
Tegemist oli igati ausa ärimehega, kes ostis odavalt ja müüs kallimalt!
Igalt Võrust ostetud ja Petseris mahamüüdud mädarõikapurgilt teenis ta 20 senti kasumit. Sellest piisas, et Petserist endale head ja praktilised sinist värvi viigipüksid osta.
Lisaks oli tal Leppassaare või Otsa peatuses koer rongiuksest välja hüpanud ja nüüd palus mees abi. Et ehk aitame tal seda hüüda.

Muidugi me aitasime temal koera hüüda.

Kohutasime hommikusi rongile tulijaid oma karjetega nii Lepassaare, Otsa, Husari kui ka Nõnova teivasjaamades. 
Koer meid igatahes ei kuulnud. Või kui ka kuulis, siis ei julgenud meie hüüdmise peale rongile tulla.
Sest mine sa neid Kliima jaama ukselõhkujaid ju tea...

Tjah. 
Aastad läevad, aga mälestused ei unune.