PÕHJA-SOOMES

2000 aasta alguses oli meil aega ja vahendeid, et minna ja kaeda koos Anu, Erki ja Üloga karmi Põhjalat. 

Teise jaanuari hommikul astusime Tallinnas laevale, õhtul Helsingi Keskraudteejaamas rongile ja järgmiseks õhtuks olimegi Urho Kaleva Kekkoneni nimelises rahvuspargis. 

Soome piiri ületades oli pisike hirm naha vahel, sest nõutud paevaraha iga päeva kohta eraldi meil ju loomulikult polnud. Milleks meile seal metsas need margad! See-eest oli igavene suur moonakott  ning telk ja magakad. Mingit huvi meie vastu paraku ei tuntud. Piirivalvur küsis ainult, et:

"Kuhu minek?"

Ja saades vastuse, takseeris mõnda aega imestunud pilgul suuski, millega Ülo isa oli 1956 aastal läbinud Aegviidu maratoni:

"Kas sa tegid need  ise või?"

Kekkoneni rahvuspark asub mitu-setusada kilomeetrit polaarjoonest Rovaniemist ülespoole, umbes seal, kus asub Korvatunturi. Korvatunturi ongi tegelikult jõuluvana päris elukoht. Rovaniemi on vaid turistiatraktsioon, sest selle kõrvakujulise mäe otsa turistid lihtsalt ei pääse. Jõuluvana päriskodu asub täpselt Soome ja Vene vahelisel riigipiiril. 

Põhja Soomes on põnev see, et kuna reisijaid on vähe, siis kupatatakse ühel hetkel viimased sõitjad bussist välja ja edasi sõidetakse taksoga. Ainult et pilet maksab sama palju, kui bussis.

Laadisimegi oma suusad ja kelgud ja muud kompsud taksosse ja sõit laks tuhatnelja edasi. Ühel hetkel seisis tee kõrval silt: 

"Avalik tee lõpeb"  

Oligi tee otsas! Edasi olid vaid paksud laaned. Laadisime oma varustuse maha, sidusime kelkudele ja kinnitasime suusad jalga. Taksojuhi või õigem oleks öelda ikkagi bussijuhiga leppisime kokku, et millal ja kuhu ta meile järgi tuleb.

Juba hiljem, meid metsast tagasi tuues, rääkis sohver, et ta oli vaikselt meie varustust takseerides aru saanud, et me ikka vist teame, mida teeme. Eriti imponeerisid talle me laiad suusad. Eks me olime varustusega ka vaeva näinud. Kampsuneid-jopesid kokku otsides arvestasime umbes -30C välistemperatuuriga.

Sinnakantigi satub vahetevahel igasugu sõgedaid välismaalasi. Kord oli keset talve tulnud ameeriklanna, kes plaanis läbida 100 km tundras ilma suuskadeta. Söökigi oli minimaalselt kaasa võtnud.

"Ma lihtsalt ei viinud teda kohale. Ütlesin, et ei vii ja kõik! Ma ju nägin, et eluga poleks ta tagasi tulnud!"

Nalja sealkandis pole. Eriti talvel. Külma võib olla 30-40 kraadi ja valget aega on ööpäevas umbes 5 tundi. Valget, see tähendab siis enamvähem valget, hämarat ja veel peaaegu mittepimedat. Keskpäeval läheb lõunas taevaserv punakaks. See tähendab, et  keskpäeval on päike tegelikult juba loojunud. Inimasustuski on ülihõre. 

Muidugi pole tegemist päris Arktikaga. Puid on lõkke tegemiseks kõvasti. aga lõket tohib metsas süüdata ikkagi vaid häda korral.

Esimese öö veetsime mahajäetud põhjapõtrade tapamaja puukuuris. Häda on selles, et tapamaja ei vastanud euronõuetele. Põtradele tuleb euronõuete järgi enne tapmist muinasjuttu rääkida, nagu meile oli seletatud. Sestap oli asutus tühi. Öösel oli külma umbes 25 kraadi. Kuuri põrand oli laudadest, ja seetõttu oli küljealune soe. Telgiseinad pidasid tuule kah kinni. Palav just polnud, aga magada sai.

Järgmisel päeval hakkasime siis edasi suusatama. Erilist kiirust me küll ei arendada ei saanud, sest igal oli ju paelaga kelk sabas. Kaardi järgi oli umbes 5 km kaugusel üks tasuta onn: "Ilmainen mökki"

Kujutasime ette et tegemist on mingi putkaga, millel loodetavasti uksed-aknad ees ja et ehk on seal ka mingi magamisase olemas.  Poleks muidugi ime, kui aknad oleks puruks pekstud. Hullemal juhul on terve onn maha põletatud. 

Kaardi järgi õiges kohas olles nägime eemal lausa kahte katust. Esimese hooga pidasime ehitisi mingiks taluks, aga kui sealt teed läksime küsima, selgus, et olemegi õiges kohas.

Sisse astudes jäi meil suu lahti küll! See oli ikka vägagi onn. Tal OLID uksed ja aknad ees. Seal oli magamislavats, kuhu oleks mahtunud vist küll 8 inimest. Seal oli suur laud ja pingid. Hackmanni potid-pannid. Riiulis pisut makarone. Natuke teed. Suhkrut ja soola. Gaasipliit. 

Gaasi me kontrollima ei hakanudki, sest arvatavasti oli balloon niikuinii tühi. 

Ja siis oli seal veel buržuika! Raudahju uks oli pärani ja seal sees olid hoolikalt asetatud pilpad! Peal jämedamad, all peenemad. Kõige all tükk ajalehte. Näita ainult tikku!

Siis saime me aru.

Seal põhjas on ju inimesi vähe. Seal on loodus üsna tige. Ja IGAÜKS  teab, et kui onnis on aknad katki pekstud, võib ta surra. Kui ta ise aknad sisse viskab, võib külma kätte surra järgmine rändur. 

Ära tee teistele seda, mida sa ei tahaks sulle endale tehtavat! 

Järgmisel päeval sõitsime ilma asjadeta vaatama veel ühte teist ca 5 km kaugusel olevat onni. Jõudsime kohale ja oh imet! Seal oli koguni pisike saun! Lisaks veel tavapärased tee-makaronid, suhkur-sool ja (arvatavalt tühi) gaasipliit. Gaasipliit, mis on arvatavalt tühi.... aga kas ikka on?!

Erki tegi pisikese katse: ta lihtsalt pööras nuppu, kuulamaks, kas gaas suhiseb. Nupu pööramise peale kostis aga hoopis vaikne plõksatus ja loitma lõi sinine leegike. Loomulikult oli gaas olemas. Lisaks oli gaasinupp ühendatud pieoseelektrisüütega! Selles Põhja-Soome mökkis vaatasime hubisevat gaasileeki, nagu tõelist imet!

Keetsime siis potitäie teed, tasside puudumisel jõime jooki potikaantest, molutasime niisama ja tundsime endid hästi. Paraku unustasime termomeetri jälgimise. Ja loodus hakkas hambaid näitama.

Kui tagasi hakkasime minema, selgus, et temperatuur oli tunni jooksul kukkunud  umbes kümne kraadi võrra. Ulatudes nüüd -27 C. Peagi läks ka pimedaks. Virmalised veiklesid peade kohal  

Siis juhtus pisike õnnetus: Anu kukkus! Kinnas tuli käest ära ja oligi tüdruk kättpidi lumehanges. Aga väljas oli ju 27 kraadi külma! Pisarad kukkusid pärlitena lumele. 

Eks nööpisin siis jope lahti ja lasin külma ihuliikme endale kaenla alla toppida. Kui sõrmed olid üles soojendatud, siis hakkasid jälle Erkil paigalseismisest varbad külmetama.....no nigu mingis kuradima muinasjutus!

Saime lõpuks seltskonna kenasti sõidukorda ja mõnda aega oli polaaröös kosta vaid suuskade sirinat ja vaikset ähkimist.

Kodus tegime kõva tule plekkahju ja elu näis taas ilus ja huvitav.

Eelviimasel reisipäeval leidsime üles kaardil märgitud mahajäetud piirivalvekoerte kasvanduse. Kuna kompleks asus üsna jõe ääres, siis leidsime üles ka piirivalvurite sauna. Isegi elekter oli sees!

Kütsime saunaahjuga ruumid soojemaks, toppisime kiivas välisukse pilud ajalehtedega tihedaks, tegime kaminas sooja sööki ja nautisime elu.

Sättisime siis endid magama. Mina ja Anu olime kaminaruumis pinkide peal, Erki ja Ülo põõnasid leiliruumis lavalaudadel.

Öösel tundsin ruumis jahedust ligi hiilivat. Läksin leiliruumi, puhusin söed hõõguma, lisasin pilpaid ja peagi loitis ahjus lõbus tulekeel.

Toppisin ahju kõrimulguni halge täis ja heitsin magama. Öösel ärkasin selle peale, et mu peatsis pingi äärel istus Erki ja ajas seosetut juttu ning oli üldse kuidagi kummaliselt ebaadekvaatne.

Hommikul selgus tõde: Erki oli ärganud siis, kui ta unenäod olid läinud juba täiesti deliirseteks. Tõmbas tikust tuld ja nägi esimese asjana peaaegu porgandpaljast Ülot, kes lamas lava kõrgemal astmel. Teise asjana märkas Erki saunatermomeetri näitu: +70C !

Mäletatavasti arvestasime ju temperatuuriga -30C. Tõelisus oli, et poisid magasid täpselt 100 kraadi kõrgemas temperatuuris!

pildialbumid/?n=&a=/kaidojatarmo/pildialbumid/Kekkoneni%20rahvuspargis&p=