Kohtusin Kaidoga esimest korda 1978 aastal. Tema oli kolmandas,  mina neljandas klassis. Sattusime ükskord koos koolist koju minema ja selgus, et elame ühes majas ja veelgi enam-ka ühes trepikojas. 

Olin neljandas klassis üsna pikalt haige. Olin tervelt pool aastat haiglas ja loomulikult jäin "istuma". Järgmise kooliaasta aasta algul läksime toonase 9 kk direktori juurde ja ütlesime, et kuna oleme sõbrad, tahaksime õppida ühes klassis. Nii saidki meist klassivennad. 

Nõuka-ajal korraldati koolides nn. Rahvamatkasid, kui kogu kool pidi sammuma tipa-tapa, mõne mälestusmärgi juurde. Tolleaegsed matkad ja seiklused piirnesidki põhiliselt klassiekskursioonidega ja 5-6 klassis jõudsime teha ka mõned ühepäevased matkad Harku ja Hüüru kanti. 

7 klassis läksin mina õppima Keila-Joale ja Kaido kadus  "Kellu" kooli, tisleriks õppima.

 Edasi tuli vene sõjavägi. Mina teenisin Kaliningradis sigalas, tema oli Volgogradis tuuker. Tagasi tulles kohtusime sõjakomissariaadis, aga ega jutt eriti jooksnud. Olime võõrandunud. 

Teinekord mõnda vana klassikaaslast kohates on ju  niimoodi, et proovid nagu midagi rääkida, aga... ühel hetkel saad aru, et tegelikult tema jutt sind ei huvita ja ega endalgi midagi tarka öelda polegi. Mingil hetkel küsid, et "keda ka meie omadest näinud oled" ja teine vastab, et "teda". siis küsid, et " mis ta siis teeb" ja teine vastab, et: "ah, ei midagi" või "ah, jälle abiellus" või " ah, ajas purjus peaga isa auto ära ja vanamees lasi ta kinni panna ja nüüd sai just äsja välja". Olime kasvanud suureks ja tegelikult ei ühendanud meid enam miski. 

15 aastat ei teadnud me teineteisest midagi ja ega sellest erilist puudust ei tundnudki. 

Ja siis saime mingil hetkel jälle kokku! Minul oli tarvis Prantsusmaale sõiduks priimust, mida mäletasin Kaidol kunagi aastaid tagasi kooli ajal olevat. Otsisin ta üles, saingi priimuse ja pärast reisi pidin ju priimuse tagasi andma ja seiklustest rääkima.

 Olin teinud selleks ajaks juba nii mõnegi toreda matka ja eks Kaido hakkas siis ju uurima, et mis ja kuidas. 

Mäletan, et kui ta esimene kord üle pikkade aastate läks jälle matkale, saatsin talle igaks juhuks peilerile üksikasjaliku selgituse, kuidas kompassi kasutatakse. Hoolimata sellest õnnestus Kaidol nii ära eksida, et lõpuks kõndis ta täpselt 180 kraadi vales suunas. Seal, kus pidi asuma soo, oli hoopis raudtee! Põhja mineku asemel kõndis mees lõpuks lõunasse! 

Igal juhul  saime jälle sõpradeks ja oleme seda olnud nüüdseks juba 11 aastat. Oleme saanud vanemateks, meil on rohkem raha, iseseisvust ja võimalusi seiklusteks ja eks me nüüd siis jõudumööda tegelemegi igasugu huvitavate asjadega.