Minu esimene kokkupuude suuremat sorti vetevallaga oli üsna pahaendeline. Oli hilissügisene aeg, ilmselt november. Olin 5 aastane ja mängisime minust kaks aastat vanema Külliga meie suvila õues. Seal oli bassein ja ma lihtsalt PIDIN selle ääre peal kõõluma ja..... loomulikult plartsatasin  vette! Külli taipas õnneks minna kohe abi järele ja tema isa mind veest välja sikutaski. Väidetavalt oli minust ainult pisike tutt kasukaselga näha olnud. Pilt oli mul igal juhul silmade eest kadunud. Õnneks mind eriti kaua ei pidanud elustama, peagi olin õnnelikult tagasi siinpoolsuses! 

Ma ei tea, kas ja kuidas on selline sündmus minu edasisi ettevõtmisi  mõjutanud, aga... ma olen merd alati natuke kartnud ja sinna tahtnud. Nooruses sõitsin ma paar korda praamiga Hiiumaale, Saaremaale ja Vormsile, ning alati vaatasin laidusid tohtu kadedusega. Miks on nii, et keegi saab sinna peale minna, aga mina mitte... Sain suuremaks ja tuli välja, et laidudele minna on lihtsam, kui võiks arvata. Aga sellest kõigest juba lähemalt siinsamas allpool. 

Praeguseks on vete peal meie põhilisteks liiklusvahenditeks kummipaadid ja purjekad. Olen sõitnud ka kanuude ja kajakkidega, aga 

Kuna need sõidud on toimunud Nukuteatri perepäevade käigus, siis on ka jutud ja pildid just perepäevade alajaotuse all. 

Ja Jumala pärast: kui te olete maabunud ükskõik missuguse sõidukiga mõnel üksikul saarel, siis PALUN-PALUN-PALUN ärge lagastage ja sittuge seda täis. Uskuge, tühi õlle/viina pudel kaalub palju vähem kui täis ja seetõttu on ju teda ka lihtsam viia kuhugi mandril asuva prügikastini.

Kas mäletate, kuidas vastas kunagises menulavastuses "Lendas üle käopesa" McMurphi pealik Brombdenile, kui too ütles, et "sellega (vaimuhaigla lammutamisega) ei saa keegi hakkama"?

McMurphi vastas: "Ma vähemalt proovisin"

Kui tänu sellele üleskutsele jääb ka kas või üks pudel, ehk ka  konservikarp loodusesse viskamata, siis ei ole mu vaev selle koduka kallal olnud asjatu.