Purjetajate ja mootorpaadimeeste jututeemade vahel on üks põhimõtteline erinevus: Kui on kusagil käidud, siis räägivad mootorpaadimehed sellest, mida nad reisil nägid, et mida oli sihtkohas huvitavat. Purjetajad aga saavad kokku ja räägivad hoopis sellest, kuidas nad sinna sihtkohta  üleüldse jõudsid! 

Purjetamine tundub olema üks loodusega eriti harmoonias olev eluviis. Hiljemalt kolmanda päeva õhtuks on selge, kelle jalas on püksid! Kui tuult ei ole, pole mõtet seda närviliselt kiruda, vaid tuleb lihtsalt mõnusaste aega sisustada ja oodata. Kui tuult ikka ei tule, on edasijõudmiseks kõige lihtsam variant oodata natuke veel. Kui ka see ei aita, siis... siis tuleb lihtsalt natuke veel oodata! Sest ükskord tuleb ta kindlasti.

Tuulevaikuse peletamiseks oleme proovinud ka masti kraapida ja vilistada aga seda ma soovitada ei julge. Tuul tõusis täiesti valest suunast ja kasu asemel sündis tegevusest ainult kahju. Hilisem masti teiselt poolt kraapimine enam tulemusi ei andnud.

Minul enesel on purjekas " Prostor". Tegelikult on see nõukogude variant  inglise purjekast "Catapult". Aga usinad vene konstruktorid tegid ta  lahtivõetavaks-et ta suurus kokkupakitult vastaks raudteeveo eeskirjadele. Välja tuli selline naljakas hübriid. Kui laev kokku pakkida, mahub üks kott auto tagaistmele ja teine katuseraamile. Zaporozhetsiga olen üheaegselt sõidutanud purjekat ja 4 inimest. Laevukese tootjaks oli Akadeemik Glushko nimeline Teadus-tootmiskoondis "ENERGOMASH".

Hoolimata paljudest vigadest, on "Prostor" ikkagi päris purjekas. Meie meresõidu-ajaloos tegid need kummist ja alumiiniumist laevukesed tõelist revolutsiooni. Seetõttu otsustasime nimetada sõidukid naisrevolutsionääride nimedega. Naise nimi peab olema, sest see toob õnne. Nõnda saigi minu purjekas nime "Clara Zetkin" ja Kaido oma "Olga Lauristin".

.