LIIA-SÕMERI-KÕVERLAID-LANGEKARE-HEINLAID-HIIUMAA-HÕRALAID-KAEVATSI-
HANIKATSI-KASSARI-PIHLALAID-PAKULAID-SAAREMAA-VILSANDI-LOONALAID-
SALAVA-MUHU-KESSELAID

27.06-08.07 2007

Selle reisi algus oli ikka väga konarlik. 

Viltuminekute nimekiri algas hambavaluga. Olime vaevalt Tallinnast välja saanud, kui mu nägu valust krimpsu tõmbus ja veerandtunni jooksul paistetas ige üles.
Kirvendava lõuaga jõudsime plaanitud alguskohta. 

Topu laht asub umbes 110 kilomeetrit kodust.
Hakkasime laevukest kokku panema...

"Aga kus on present ja lainemurdjad?"

"Tõepoolest, aga kus nad on. Autos neid pole!"

Ohraaaaaisk! Kus asjad ikka on, kui nende olemasolu kolm korda üle ei kontrolli......
Autole hääled sisse ja 110 kilomeetrit tagasi koju.

Õnneks olime ühe tuttava juures ja ei pidanud kogu välja võetud padajänni autoga tagasi vedama. Rääkimata pooleldi kokku pandud purjekast.

Järgmisel hommikul kodus olles veendusime kohe mitu korda, et kõik vajalik kaasas oleks.
Jõudsin kähku isegi hambaarsti juures käia. 
 Miskit see arst seal mu pea sisemuses siis posis..... urgitses igemete vahelt oma hirmsate metallkonksudega. Loputas vee ja suruõhuga. Valu andiski vähehaaval järele. 

Aga reisikell muudkui tiksus.

Taas Haapsalu poole suundudes korjasime Keila estakaadi juurest  peale kaks hääletajat. 

"Tere, kas sõidate Haapsalu poole?"
"Jah, istuge peale. Kuhu teie tee siis viib?"
"Tahame minna ühe kahemastilise purjekaga seilama."
"Ooo.. lasmamõtlen... kahemastilisega.... kas  "Michelle" või "Irisega?""
"Jah, aga kust te "Irist"  teate?"
"Noh, eks me lähe isegi merele"

Kesse enam täpselt mäletab, kuidas jutt jooksis, aga üks hetk tulid need hääletajad hoopis meiega.
Made ja Kaido.
Eks elu viska vimkasid.

Merel ootas järgmine häda:
Võimas lõunatorm.

Istusime kaldal.
Istusime veel natuke
Istusime kohe terve päeva.
Istusime pool järgmisest päevast.
Lugesime kaasasolnud " Ekspressi"

Õnneks lubas www.windguru.com et õhtupoolikul tuleb tormi paariks tunniks leevendust.

Istusime veel ja ootasime. 
Lugesime veel "Ekspressi".

Leevendus tuligi. Tegime proovisõidu. Kannatas seilata küll! 
Muidugi, kui väga tahta ja meie tahtsime väga.
Pakkisime asjad kokku ja teele. Tegin veel Kaidole- Madele proovisõidu. Said hakkama küll. ei oksendanud, ei nutnud ja üleüldse tundus, et nad tunnevad rõõmu samadest asjadest, mis meie.

 
Topu laht. Siit see algas.                                                              Made, Kaido, Tanel ja Tarmo Kuivarahul

Ette jäid Kuivarahu, Liia ja Sõmeri. Esimene oli hääletajate elu esimene pisem saar. 
Viimasel otsisime lõkkeplatsiga laagrikoha ja seal ööbisimegi. Meie panime telgi üles ja noored ehitasid pesa paarist vatitekist. 
Keetsime suppi, võtsime lonksu viina. Ajasime juttu. Vaatasime lõket. Nautisime eksistentsi. 
Tuli meelde Tartu alpiklubi  "Firn" särkidele kartulitrükis kirjutet logo:
"Vahetevahel pakub elu võrratuid hetki". 

Õhtu oli lausa haruldaselt vaikne.

Öösel hakkas sadama, aga me telk oli üsna pisike. Kahekohaline. Kuidagi mahutasime sinna lisaks endile ka hääletajad. Järgmisel hommikul oli selge, et Hiiumaale me niipea ei jõua. Aga pikemaks mereretkeks oli toitu vaid kahele.
Kaido ja Made olid ostnud küll kaltsukast mõned vihmariided, ent kehva ilma jaoks oli see ikkagi ebapiisav.
Viisime nad Rohukülasse praamile. Harjunud moel sõitsime taas kõrge veega üle üle Kuivarahu. See ei tundunudki enam nii müstiline, kui varem.
Iga üllatus kaotab teisel korral oma uudsuse. 
Mäletan, kui palju elevust tekitas sellest saarest kõrge veega üle sõitmine neli aastat tagasi. 
Sedakorda käis asi lihtsalt. Sõitsime taganttuules risti madala maasäärega. 
Sverte polnud üldse vaja vette lasta. Õigel ajal tõmbasime roolid üles... korraks kraapsasid laeva- ja merepõhi kokku... ja oligi valmis!

Tuul oli aga üsna pahast suunast. Läänest. Otse vastu meie plaanidega.
Nagu öeldakse- "Silmaauku".
Sõitsime siis piki Topu lahte nii kaugele, kui saime. Eemale tsivilisatsioonist.
Merevaimudel olid meiega paraku omad plaanid. 
Nad suunasid nõnda, et lihtne oli lahte sisse saada. Ja seal edasi-tagasi heegeldada. 
Ja kõik. Kogu moos!

Püüdsime läbida Tauksi ja mandri vahelist väina. 
Võimatu!
Tuul oli otse vastu. 
Vesi polnud sügav, aga ilm oli mornilt külm. Munadeni vette minema ja laeva pukseerima igatahes ei kutsunud. Kolmanda edutu katse ajal lükkas tuul paadi tagurpidi triivima. Õnnetuseks olime unustanud roolilabad veest välja tõmmata ja need kaevusid nüüd põhjamutta, võttes enda kanda kogu purjeka raskuse. 
Midagi polnud parata, see katse oli määratud läbikukkumisele. Valge mees ju mitu korda sama reha peale ei astuvat.
Meie astusime kolm korda.
Sõitsime allatuult Topu sadama ligidusse. Seal panimegi laagri üles.

Pea valutas ja meel oli mõru. Olime oma puhkusest ära olnud juba neli päeva. Neli päeva! Ja tulemus? Vaevalt paar kilomeetrikest algpunktist! Kusjuures olime ikkagi mandril.

Lisaks avastasime, et mõlemast roolist turritavad välja neid kinnihoidvad  needid. Nende pead olid ära murdunud. Ilmselt siis, kui nad põhjamudas tuule ja meie raskuse enda kanda võtsid. Tundus, et siia see reis lõpebki.

"Sssssaaaa kuradi...."

Siiski polnud asi päris lootusetu. 
Edukaks reisiks peavad kaasas olema Mõned Tähtsad Asjad. 
Tähtsaimad on kindlasti päästevestid, pudel viina ja hall teip.

Päästevestide kaasasolemist pole vaja seletada. Lisan siinkohal igaks juhuks, et ega ma ujuda eriti oskagi. Õnneks saab sukelduda-purjetada ka ilma ujumisoskuseta.
Edasi...

Hall teip aitab peaaegu alati. 
Selle ja Šveitsi taskunoa abil on ju Imemees McGywer varemgi peedist pesumasinaile trumleid meisterdanud.

Viin aitab kindlasti kõiki ja alati. Näiteks aja maha võtta ja järele mõtelda.
Ausam oleks siinkohal ütelda, et kõiki peale Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori hr Hendrik Aguri.
Teda viin tõesti ei aita. Vähemalt nõnda oli kirjas meie ainsas kaasasolnud ajalehes "Eesti Ekspress". 

   
Hr Hendrik Agur mõtleb.                       Tanel mõtleb                                           Tarmo mõtleb

Meid viin aitas. 
Paar sõõmu ülikibedat (Tegin ta ise kodus eri sorti piprakaunade abil kibedamaks) aitasid aru saada tähtsate asjade tähtsuse järjekorrast. Et mis on oluline ja mis mitte. 
Oluline, et kõik on elus ja terved. 
Mitteoluline, et me ei ole seal, kus tahaksime olla. Ja oleme seal, kus me ei taha olla.

Ning teip -nagu võite isegi arvata- aitas meie purjeka needid taas enam-vähem oma kohtadele kleepida.

Kui lihtsad võivad mõnikord olla lahendused... 

Järgmisel päeval oli ka tuul pisut suunda muutnud ja lükkas meid ise Tauksi saare läbipääsu juurde. Selge on see, et peale Prostori on vähe aluseid, mis seda mereteed läbida saavad. Vett on seal vaevalt põlvini. Meie laevukesele just parasjagu.

Olen varemgi imestusega tabanud, et mõned mu matkad sarnanevad vahel etteplaneeritud ja kooskõlastatud turistiatraktsioonidega. Hetkel, mil sisenesime Sassi nina ja Tauksi saare vahelisse väina, vaikis tuul. Just nõnda, et võisime purjekat hõlpsasti pukseerida.
Kui olime läbipääsust väljumas hakkas õhk taas liikuma. Paraja tugevusega ja seekord väga soodsast suunast.

Samas täienes ka hambavalu alustatud õnnetuste rivi. 
Põrutasime päris hea hooga vastu veealust kivi. Korralik pauk. Svert räsitud, sverdikast kõver. Õnneks on sel paadil kaks sverti. Ja teine jäi terveks.
Saame hakkama.

Sõitsime 6-7 sõlmese kiirusega Kõverlaiule. Mööda kormoranide poolt tühjaks söödud-situtud Valgerahust ja Tondirahust. Haisu oli allatuule tunda kilomeetri kaugusele

Saareni jõudes tuli päike pilve tagant välja. Taas, nagu tellitud. Tegime seal pisikese söögi ja remondipeatuse. Kolme munakivi, mõistuse ning käterammu abil oli sverdikast peatselt sirgem, kui eales varem!
Pärast kerget einet otsustasime vaadata Heinalaiule.
Mõneminutilise pontoonipumpamispeatuse tegime veel Langekarel.

     
Tarmo  Kõverlaiul                                        Püstised paeplaadid                                          Tanel  Heinlaiul

Nii Kõverlaid, kui Langekare kuuluvad Hiiumaa laidude kaitsealasse. Ilma hädaolukorrata nendele minna ei tohigi.
Meil oli õnneks mõlemal korral hädaolukord.
Ahjaa, olgu siinkohal veel öeldud, et Langekare on maatükike, kus paekivi ei asetse mitte horisontaalselt, vaid maa seest kasvavad välja peaaegu vertikaalsed kiviplaadid.

Heinlaid on Hiiumaa laidudest üks suurimaid. Pisut üle 100 hektari. Kaetud pealt saja-aastase männimetsaga. Seekord oli seal palju maasikaid ja muulukaid. 
Sinna oli jätnud 2005a jaanuaritorm võimsa jälje: Metsas oli mitme hektariline auk. Kõik puud olid murtud ühte suunda. Enamus olid tikkudena katki praksatanud. Paljud puud olid koos juurtega üles kistud. Ja mõned eriti sitked olid lihtsalt maani painutatud. Sellele jõule ei suutnud ükski puu vastu panna.

 
Jaanuaritormi poolt maha painutatud mets

Heinlaiule on üsna ligidal Heltermaa. Otse umbes 5 kilomeetrit.
Heltermaal on ju pood. 
No kes vapratest meresõitjatest ei tahaks limonaadi ja kommi ja krõpsu, kui võimalus avaneb! Nii meiegi. Tuul oli soodne. Sellest sõltuvalt oli me kiirus kah soodne. 
Ühesõnaga- poe asukoht ja lahtiolekuaeg vastas meie asukohale ja liikumise suunale

Aga poest välja tulles oli selge, et tagasi lõunasse enam ei saa. Tuul oli vaibunud peaaegu sosinaks.
See-eest jäi meist otse allatuult Hõralaid.

Vana hea Hõralaid!
Saar, mis oli kaitset ja varju pakkunud juba 12 aastat tagasi.  
See oli koht, kus keetsime kunagi mereveest ja põdrasamblikust teed, koht, kus äramärgitud puu juurte vahel oli pudel "Hundijala vett". Vägijooki, mida ammu ei toodeta ja mille olemasolu enamus isegi ei mäleta.
Ka see saar oli muutunud.
Esiteks tervitas ta meid kõrvulukustava linnukisaga.
Teiseks oli ka sealt käinud üle seesama torm. Metsasalu, mis saart keskelt ilmestas, oli suuresti maha murtud ja segi pööratud. Õiget "viinapuud" ma enam üles ei leidnudki. Karta on, et pudel märjukest jääb avastamiseks arheoloogidele. Kunagi ehk keegi otsib ja leiab. Ainult et seekord mitte hõbedapaja, vaid tagasihoidliku mälestise 20 sajandi viimasest jaanipäevast.

Saare keskele oli keegi ehitanud välisauna. Ilus laudadest põrand ja lava. Isegi ahi oli olemas ja ka telgi sõrestik. Vaid present oli põõsa all aastate jooksul ära mädanenud. 
Saare läänekaldal on lõkkease ja laagripaik. Maabuda tasubki sealpool, sest linnud tasusid meile rahurikkumise eest haisvalt kätte.
Nagu hommikuks selgus, olid sulelised kasutanud me telgi katust käepärase WC-na.

Järgmisel päeval sõitsime tagasi lõuna suunas. Noh, tegelikult me muidugi ei sõitnud vaid loksusime. Plaan oli sõita ümber Saaremaa. Tundus, et plaaniks see jääbki. Vähemaste seesuguse kiiruse juures.
Päike kõrvetas ja tuul oli kadunud.

  
Saun Hõralaiul                                                                                Praam, Kalmer ja Tarmo

Korraga lähenes mootorpaat; Üks uudishimulik kalamees, kes naisele-lapsele pühapäevast lõbusõitu tegi, tuli meid uudistama.

Halva üllatuse vältimiseks suhtus meisse igaks juhuks, kui potentsiaalsesse ohuallikatesse. Mine tea, mis kala- või merekaitsjad seesuguse ennenägematu sõidukiga seilavad.
Sestap istusid naine-laps ontlikult paadipingil, päästevestid seljas.

Kalmer oli jörm mees. Kalamees ja meremees. Oma paadi oli ta lasknud ehitada seesuguseks, et sinnagi saaks vajadusel purjed peale tõmmata.
Võttis meid poordi (mitte sleppi) sest nõnda sai samaaegselt edasi sõites ka juttu ajada.

Laevateele sõidutas Kalmer meid alles siis, kui Hiiumaa praam juba visiiri alla lasi ja korstnatest pahvaka musta tossu välja paiskas.
Olime praamile vastikult ligidal.
Mootori pani Kalmer seisma juba siis, kui me ikka veel rohelise ja punase postiderivi vahel olime. Keset laevateed.

Naise õpetustest ta välja ei teinud. 

Eks see naiste hingeõhk olegi ju merel palju sobivam kuuma leeme peale puhumiseks. 
Juhul kui on tegemist tõeliselt jörmide meestega.
Ja seda Kalmer vaieldamatult oli!
Me olime kah targu vait, et mitte tänitades nõrgukestena tunduda.

Lootust lisas seegi, et Kalmer oli ju siiamaani ikka veel elus!

"Ära pabista. Eks need seal laeva peal tahavad kah seda imesõidukit vaadata. Oh, vaata, isegi kapten tuli välja"
 
Suure Seikluse Saadik sihtis näpuga autopraami kaptenisilla poole.  
Sealt põrnitses meid läbi binokli klaassilmade tõepoolest üks ülemuse moodi mees

Kokkuseotud lappaja ja purjeka inerts lükkas meid laevateest üle. Meie ja praami  vahele jäi veel ruumi ülegi!

"Näe veidrikuid, vaadake, millega nad sõidavad!" mõtlesid laevalolijaid meid vaadates.
"Näe veidrikuid, vaadake millega nad sõidavad!!"" mõtlesime meie laevalolijaid vaadates.

Tuule tõustes soovis Kalmer meile head reisi ja päästiski otsad lahti.

Paaritunnise pausi tegime Kaevatsil. Saarel, millel Tanel oli veetnud lapsepõlves palju aega. Taneli isa oli olnud nimelt miilits ja seeläbi oli sattunud mu sõber kohtadesse, mida enamus marakratte võisid vaid kaugelt vesiste suudega vahtida.

"Praegu on seda naljakas mõelda, aga poisina ma vist isegi ei unistanud sattumisest teistele saartele. 
Ma lihtsalt teadsin, et niikuinii ma sinna MITTE KUNAGI ei saa" 
Tanel  vaatas merel kauguvaid maatükke.

Midagi ei saa parata. Ma ei taha tagasi nõuka-aega.

Ei taha hoolimata sellest, et sai maksis 12 ja piimaliiter 20, ning bensiin 35 kopikat.
Ja tasuta olid meditsiin ning kõrgharidus.

Aga vabadust tulla ja olla ja minna ei olnud. Vähemalt merel küll mitte.

Hanikatsi oli sealsamas ligidal, kiviga visata. Juhul muidugi, kui keegi jaksab visata kiviga kaks ja pool kilomeetrit.
Hanikatsil on maja, lambad, tuulik ja salumets, milles on liikumine keelatud. Me seal salumetsas siis ei liikunud. 
Vaatasime tuuliku üle, vaatasime lambaid. Ja läksime tagasi randa.

Purjetasime edasi lääne suunas. 
Sinnapoole, kus on Ameerika. Ja Polüneesia. Ja Kassari.

Eks see saar ole muidugi rohkem üks poolsaare moodi saar. 

Sinna jõudes oli kõrgrõhkkond täiega käes. Päike siras ja sitendas ning tuuleõhk kadus olematusse.
Viimased paarsada meetrit maani läbisime aerutades.
Lõime laagri üles üsna Sääretirbu juures. See on koht, kus muistne vägimees Leiger tahtis teha silda Saaremaale. 
Nägime ära ka legendaarsed Sääretirbu kepikõndijad. Väliste tunnuste järgi brasiillased. Naine oli meieni jõudes üsna väsinud ja hoides  vaarudes keppe kõvasti käes. Mees jätkas kangelaslikult veerevatel kivikestel.
Nii nad kaugusse kadusid. Kuigi viis meetrit vasakul oli korralik teerada

      
Hanikatsi tuulik                                            Sääretirbu kepikõndijad                           Tanel tuuletuses

Ilus oli olla, aga hing ihkas kaugemale.

Asi nimelt selles, et siinkandis olin varem paar korda käinud.
Aga kihk oli minna üle "taldriku ääre", kõlgutada seal jalgu ja vaadata et kas tõesti seisab maa kolme elevandi seljas ja edasi polegi midagi.
Minu taldriku äär oli Vilsandil. Sealt kaugemal polnud ma kunagi käinud. 

Järgmisel hommikul natuke nagu puhus...

Minu õhtusel sõitsime edasi, kuigi Tanel soovitas meil enne teeleasumist püksitaskud kive täis korjata, et "tormituul" meeskonda minema ei puhuks.

Saime Sääretirbust üle. Kusjuures purjetasime parimate traditsioonide kohaselt otse. Hiiumaa ja põlvini vees olevate inimeste vahelt. Näitamaks jalgupidi veel sulistavatele soomlastele vene purjekate eeliseid.
Purjetasime veel natuke.

Siis sai seegi tuul otsa.

Istusime umbes 8 tundi paari ruutkilomeetri suuruses alas. Magasime. Molutasime. Sõime. Lugesime raamatuid ja veelkord seda "Ekspressi lugu", Hendrik Agurist ja alkoholist. 
Tanel avastas, et seda ajalehte saab kasutada ka päevavarjuna.
Kuulasime raadiot. Eksootilisim lugu tuli ansamblilt "Ummamuudu", mis jutustas 

 "Sõs ku külmetäss ja välän satas lummõ,
   ütlõ mullõ uma telehvoninummõr" 

Ja seda kõike lõõskava juulikuise päikese all. 

Õhtuks selgus, et olime enese vastupanuvõimet päikesele tublisti ülehinnanud. Olime mõlemad end korralikult ära põletanud. Kusjuures meil mõlemal oli põlenud põhiliselt üks külg, sest teine oli olnud purje varjus.

Tuuletuse puhul on tore see, et ükskord saab ta otsa. Nii seegi kord. Vastu õhtut hakkaski vaikselt puhuma. Algul hiilisime kirikuvaraste kombel mööda Hiiumaa lõunarannikut. Aga lõpuks keerasime otsa otse Pihlalaiu suunas. Ja täpselt sinnani tuuleke meid enne vaibumist ka välja lükkas. 

Pihlalaid on pisike sirbikujuline saar. Lõunaküljel on ideaalne abajas  väikese süvisega aluste jaoks. 
Saarel on mõned väga koledad militaarvaremed. Aimatavalt potisiniste seintega kasarmuhoone ja mõned abihooned. Kusjuures üks nendest oli üsna veider. Eemalt vaadates võis aimata kokkuvarisenud maja. 
Ligidalt sai aru, et tegemist on räästani maa sisse kaevatud ehitisega. Kunagi oli seal isegi ahi. Võib olla oli tegemist keldriga? Aga muidu on ikka ehedad mälestused nõuka-aja sõjaväearhitektuurist. Stroipati poolt laotud tellisseinad, ja ilmtingimata valgendatud servadega teerajakesed.

 
Pihlalaiu militaarrajatised

Pakulaiul, mis on kah suurema osa aastast ilmselt poolsaar, on mõned piirivalve ehitised kenasti säilinudki. Muuhulgas ka kena vaatega torn.

Edasi-edasi läände, taldriku serva poole!

Tuul oli soodne ja minek oli mõnus. Vesi vahutas ahtrisTegime vaid pisikesi toidupeatuseid Ninase- ning Undva pangal. 

Pikema pausi tegime Kiipsaare nukil, viltuse tuletorni juures. Meri ampsab jõudsalt ühte Eesti läänepoolseimat maanina. Kui kunagi seisis tuletorn keset kuiva maad ja veel neli aastat tagasi oli ta täpselt kaldapiiril, siis nüüdseks on ta juba üleni vees. Et sinna sisse minna, tuleb jalad üle põlve märjaks teha. 

Leidsime majaka kõrvalt ka mõttelise osa ühest naisujujast. Pärast väikest arupidamist otsustasime päästjaid mitte tülitada. Ilmselt oleks olnud põhjust muretsemisest , kui oleksime rannast leidnud mitte ujumis- vaid seljariided.

 
Mõtteline osa naisujujast.                                                               Kiipsaare majakas

Õhtuks jõudsime Vilsandile. 
Kuulsal näitekirjanikul Jaan Tättel olid juba teist päeva külas tosinkond Puulaeva Seltsi Vikan liiget. 

Kõik olid turrad ja jämedate (mere)härja kaeltega. Nad sõid ainult suitsulesta ja kulistasid viina otse pudelist. Õigete merekarudena loputasid va kibedat alla ohtra õllega. Mehed käisid tulikuumas saunas, magasid alasti otse kivipõrandal ja kõik nende jutud olid kas inimsoo jätkamise protseduurist või selle tegevusega seotud naistest.

Järgmisel hommikul sõitsid nad tagasi koju. Poolteist kasti viina jäi üle.
Kui Jaan kolmandat kartulikotitäit õllepurke jala all laiaks litsus olid ta silmad pisut väsinud.

"Ma olin varem näinud nendest ainult kahte."

Olgu lisatud, et see juhtus kaks nädalat enne seda, kui rahus seilavale purjelaev "Vikanile" jäi Tallinna lahel jalgu vales kohas koperdav suur soome kaubalaev.

Saime tuttavaks ka teise Vilsandi püsielaniku Avoga. Varem oli ta majakavaht, aga nüüd on Avo Vilsandi meteoroloog. 
Masinad saavad asendada inimest siiski teatud piirini. Kui kuulete raadiost, et Vilsandil on +10C ja tuule kiirus 6-8 meetrit, siis seda on edastanud masin. Kui kuulete, et Vilsandil on udu, siis võtke seda, kui tervitust Avolt.

Meie tee läks edasi lõuna suunas, sest kaugemale läände sõita polnud võimalik. Edasi oli vaid avameri.

Taldriku äär oli käes. Enam ei osanud ma Tanelile öelda, et :

"See on Upholm, seal on viltu vajunud tulepaak, ma olen seal käinud"
või
"Vaata, see on Merise neem, ja kohe tuleb nurga tagant välja meremärk, mille juures Kaido mind 2003 aastal autoga ootas"
või
"Vaata, sealt tulime 94 aastal kummipaadiga ja sõitsime, näe, sinna."

Kõik oli uus ja tundmatu.

Sõitsime läbi Vaika saarte vahelt.

Ette jäi Loonalaid. 
Saar, millel elas 1829-1898 üks laevnik ja esimesi Eesti tuukreid Peeter "Loonalaiu kuningas" All.  
Ta teenis elatist mere põhjast vrakkide metallosade ülestõstmisega. 
All oli oma aja kohta rikas mees. Toonase metalliäri kasumlikkusest annab märki ka tema omanduses olnud raudlaev. Esimene kogu Saaremaal. 
Lisaks tegeles ta ka loomulikult merepäästega. 1861 aastal ristiti ta tütart Minnat. Lisaks varemkutsutud külalistele võttis sündmusest osa ka vahetult enne pidu päästetud Inglise laeva meeskond.
Loonalaiu kuninga palee jäänused on saare keskel siiamaani alles. Pisut kunagi nii uhket palkmaja, mille seinad on mererohuga soojapidavamaks muudetud. 
Ja muidugi maailmatu vägev paekividest laotud kamin. Paraku on see ilma toetavate seinteta tänaseks üsna viltu vajunud.

      
Peeter Alli majapidamine                           Soojustuseks mererohi                                 Kuninglik ahi 
 Edasi tulid Nootamaa, Uus- Nootamaa ja Salava. Viimasel panimegi laagri püsti.

Hommikul oli tuul tõusnud.
Taas kiskus tormiseks. Tuule suund oli sedapidi, et mõne õnnetuse korral oleks lähim kuiv maa asunud umbes saja miili kaugusel Gotlandi saarel.

Paar tunnikest ootasime ja siis kihutasime minema.

Edasine nägi välja sedamoodi, et Tanel hoidis uljalt rooli ja sooti.
Mina hoidsin väriseva käega GPS-i ja ägisesin 

"Vaata, et sa meid nüüd ära ei tapa, vaata raisk, et sa meid nüüd ära ei tapa!"

Kiirus oli pidevalt üle 10 sõlme. Kümme koma kuus oli kindlasti. Pärast arutades tundus, et vahepeal karjusin kõva häälega ka 
"KÜMMEKOMAÜHEKSA!!!" 

Paraku pole see surmkindel. Õnnetuseks olime unustanud GPS-i "max speedi" nullida ja seega jääbki "Olga Lauristini" ametlikuks rekordiks 10,6 sõlme (19,72 km/h).

Paraku ei piisanud ka sellest kiirusest, et paari päevaga tagasi mandrile jõuda.
Olime ju Saaremaa lääneküljel.
SELLE purjeka puhul pole vajagi lõpetada seal, kust alustati..
Tuleb vaid mõni katuseraamiga auto järele kutsuda.

Nii me tegimegi.

Istusime rannas ja ootasime transporti. Kohale sõitsid uudistama Saaremaal olnud Kaido ja Klaarika ja Siim  ja Anu ja Umpa. 

Äkki tuli meie juurde umbes 6-7a noormees.

"Tere, kas te eesti keelt räägite?"

"Jah."

"Kustkohast te tulete?"

"Tulime Vilsandi saarelt."

"Aga kus maal see asub?"

Nojah.

   
Tanel                                                              "Prostor"                                                         Tarmo

Selleks, et kinnitada purjekas auto katusele, läks vaja paari lauda. Ajasime uudishimuliku ja ärksa noormehega natuke juttu ja läksin siis ta vanemate käest soovitut paluma. Maja juures jäi poisi (õhtutualetis) ema mind üksisilmi vaatama:

"Vabandage, kas te olete see näitleja Tarmo Männard?"

"Jah, olen küll:"

"No seda ma arvasin kohe......kas te meid siis ära ei tunne?

"Eeeeeee......."

"Me käisime ju seal "Nipi mängumaal" poisi sünnipäeva pidamas!" 

Paluti lauda. No mis mul öelda.... vanad tuttavad ikkagi.
Lapsed lippasid randa teisi kutsuma.
Taneli sõnutsi oli üks hetk kohale kihutanud roosas suvekleidis tütarlaps ja küsinud ülipüüdlik-viisakalt:

"Vabandage palun, aga kes teist soovis piima ja kotlette?"

Sellise kutsumise peale oleks ju patt ära ütelda.
Küll maitses merelt tulles tsiviiltoit hea.
Piim.... kotletid... värske salat... külmikust võetud õlu.
Suur päikeseketas loojus otse merre.
Mõnus ja ilus ühekorraga!

Siis jõudiski kohale katuseraamiga auto. Oligi aeg lauast tõusta ja pererahvast tänada. 
Lapsed aitasid purjekat algosadeks lahutada.

Autoga sõitsime Muhumaale, Lalli sadamasse.

Hommikul panime purjeka kokku ja sõitsime Taneli kauase unistuse, Kesselaiu poole. Sinnapoole olime 4 aastat tagasi tagajärjetult püüelnud.

Tuul oli loodest ja üsna tugev. Saareni jõudmiseks pidime tegema mõned manöövrid.

Ühtäkki juhtus midagi veidrat: Halssimise ajal läksid vandid lõdvaks!
Nad kohe lotendasid!
See tähendas vaid seda, et me polnud purjekat korralikult kokku pannud. Õigemini polnud vante korralikult pingutanud. 
Veider, et me seda varem ei märganud.
Pingutasime siis natuke sõidu ajal. kuna maa oli ligidal, siis tüürisime sinna ja uurisime tähelepanelikumalt...

Asi polnudki kokkupanekus!

Metall oli hakanud väsima. Või olid merel saadud pinged olnud suuremad, kui ehitajad ette nägid.

 
Olga Lauristin enne ja pärast lahastamist 

Põikpuu, millele toetus mast, oli ära murdunud.

Olgu kiidetud mina, sest olin täiesti igaks juhuks pannud purjekale ju ette lisapõikpuu. Lähemalt on sellest kirjutatud "probleemides".

Igatahes tõi me linnuke meid hoolimata oma murtud tiivast tervena randa.

Rannarahvas, ma pean silmas elupõlist rannarahvast, on toredad inimesed.
Niisama on nad üsna karused ja kinniselt ebasõbralikudki. Aga piisab neilt abi paluda, kui nad avanevad. Hädasolijat ju tuleb aidata, sest keegi ei tea, millal on  enda kord olla hädas. Mida tähendab hädasolemine, teavad nad paremini, kui ükskõik, missugune linnainime.

Nii ka Kesselaiu elanikud Urmas ja Elsa. Algul olid nad üsna ametlikud. 
Aga kuuldes me murest toitis Elsa meid algatuseks rammusa supiga ja Urmas võttis sae, ning ajas traktorile hääled sisse. Leidime sobiva prussi ja köiejupi, ning peatselt oli purjekas taas sõidukorras.
Lahastatult.

Päevakese nautisime saarel ilusat loodust ja meeldivat seltskonda, ning kunagise karjamõisa varemeid. Keset paksu metsa olid säilinud mälestused kunagisest hiilgusest.

Ja peatselt oligi aeg asutada mandrile tagasi. Miskit polnud parata. Merel on tore.
Aga me puhkus oli läbi saamas. 

Ahjah. Maabudes sõitsime mingi kivi otsa viltuseks teise sverdikasti.

Tore reis oli!

Reisi pikkus ca 298, 2 km