SALINÕMME-ORJAKU

12; 14-18. 07. 2003 Kui kogu asi algusest peale ära rääkida, siis tahtsin juba eelmisel aastal minna Hiiumaa paadirallile. Kahjuks polnud toona aega. Seetõttu läksin sellel aastal. Tõsi, ralli kestis kolm päeva 11, 12  Juuli. Kuna pidin olema 11 juulil tööl, kärbest mängimas, sain minna vaid viimaseks päevaks. 

Start anti pühapäeva hommikul, Salinõmme sadamast, kell 12. Õnnetuseks olin Tallinnast kaasa haaranud purjeka, millel puudusid purjeliistud. Kuna rooste oli rikkunud ära ühe teatud keerme oli töökorras vaid üks svert. 

Tuul oli purjetajate jaoks väga halvast suunast- peaaegu vastu ja kohati vaibus ka see vähene puhumine. Tegime, mis suutsime, aga looduse vastu ei saa. Eriti ühe sverdi ja purjeliistudeta.

 Niimoodi sõitsime Zorro märke joonistades kagusse Sääretirbu poole. Lõpuks ei viitsinud enam loovida ja sõitsime maasääre randa. Võtsime paadist kinni ja tassisime teda 5-6 meetrit, ning olimegi uuesti vees. Naljakas oli see, et samal ajal tulid Sääretirbu otsa kaks jalgratturit! ilmselt ei juhtu seda tihti, et korraga ristuvad purjetajate ja jalgratturite teed!

Kui Tarmo koos Kaidoga lõpuks sadamasse jõudsid, olid tunnid juba alanud.....

Olimegi alustuseks jäänud kohe ülivõimsalt viimasteks: Kui Erki jõudis oma "Carmen Kassiga " finišisse kell 15.30 ja eelviimane osaleja jõudis kohale ca kell 18, siis meie lõpuaeg oli 19.53! Ametliku autasustamisega ei saanud varem alata, sest üks võistkond oli ikka veel merel! Kai olid rahvast täis ja valjuhääldajast teatati: " Nüüd jõuabki sadamasse meie viimane võistleja- purjekas "Olga Lauristin", kapten Tarmo Männard! Tervitame neid!"  

Rahvas aplodeeris ja minul oli sel hetkel südames kohta ainult kahele hirmule: Esiteks, et ma kogemata kehva, et mitte öelda olematu tuule tõttu keset sadama akvatooriumi seisma ei jääks ja viimaseid meetreid päris aerutama ei peaks. Ning teiseks, et ma  mõnele muule alusele kogemata oma ühesverdise ja liistudeta purjekaga küljelt sisse ei põrutaks. 

Õnneks oli kai peal Erki, kes oli otsinud enesele hea maabumiskoha ja sinna suunas ta ka meid. Olgu öeldud, et maabumiskohta valides oli ta mõelnud nii tuule suuna, kui ka meie peale.

 Ka üks auhind õnnestus meil Kaidoga ära napsata. Viimasena kohalejõudnu auhinna! Auhinnaks saime paadiralli sponsorilt Livkolt sinise paberkoti sees pudeli viina ja särgid. Lühikeses tänukõnes ütlesin ma umbes niimoodi:

 " Me jõudsime finišisse viimasena, see on tõsi, aga julgen tuua siinkohal ühe võrdluse toidumaailmast: Süüa on võimalik mitut moodi. On võimalik istuda valge laualinaga laua taga ja nautida aeglaselt iga suutäit ning on võimalik kugistada käigu pealt hamburgeri. Meie oleme need, kes nautisid....." 

Ega midagi muud polnudki öelda: Viinamarjad olid puu otsas ikkagi ilgelt hapud! 

Ilmselt halastusest lõigati ajalehes retke kirjeldavas loos meie lõpusaavutust kahe tunni võrra lühemaks.

Reisi pikkus ca 61 km.

KIIPSAARE-VILSANDI-MERISE NEEM

 Ülejärgmisel päeval, 14 juulil, mõtlesime edasi sõita. Orjaku sadam oli tühi, ainult "Carmen Kass" ja "Olga Lauristin" ulpisid kai ääres. Vaatasime natuke Hiiumaal ringi, käisime Kõpu tuletornis ja tulime sadamasse, et nautida veel  merd! Kaido läks minema, aga lisandus Ülo Pikkov. Seetõttu tehti meeskondades muudatused: "Carmen Kassil" sõitsid Erki ja Ülo, "Olga Lauristini meeskonnas olid Tarmo ja Kustas.

 Plaan oli sõita Vilsandile, Jaan Tätte juurde. Lahkusime sadamast kell 14.

 Tuul oli soodne ja üsna pea jäigi Orjaku sadam silmapiiri taha. Päike paistis, ilm oli ilus.

Ühel hetkel hakkas tuul nõrgenema ja enne Triigi-Sõru praamiteed jäimegi triivi. Aega oli, praam pidi tulema pooleteise tunni pärast. Loksusime siis laevatee peal ja kui kaugusest praam paistma hakkas, oli selge, et ikkagi tuleb aerud pihku haarata. Natuke sõudmist ja olimegi ohutus kauguses teisel pool poisid.  

Käisime pruukosti võtmas laiul, mille nimi on  Suur Kuiv. Maatükike oli asustatud kormoranidega, kes olid armutult kogu saare paljaks sittunud! Mitte ainsatki rohukõrt ei olnud näha. 

Kuradi kormoranid! 

Aga see-eest pikeeris meie silme ees kõrgelt ülevalt üks kajakas, haaras kormoranipoja noka vahele ja kadunud nad olidki. Ilmselt ei kavatsenud  kajakas musta udusulis linnukest mitte adopteerida, vaid nahka pista.

Kuradi kajakad! 

Jääb vaid üle lugejatele ära seletada, miks nii juhtus: Kormoranilaps jäi tiivulise kiskja saagiks puhtalt seetõttu, et hirmsad neoonoranžides meresõitjad peletasid pilditegemise käigus kogemata ta emme pesalt minema.

Kuradi meresõitjad! 

 Kena küljetuulega jätkus reis jõudsat lääne suunas. Meie kiiruseks oli 5-7 sõlme, Erki purjekal kaugelt enam. 10 ja kohati koguniste 17 miili tunnis, sest ta ei viitsinud enam  meid järele oodates, rehvitud purjega lohiseda. 

Kella kaheksaks olime Panga panga juures, 23.30 Undva nina juures ja kell 00.00 maabusime Kiipsaare nukil.

 Ilm oli juba üsna hämar ja enesetunne üsna jahe ning niiske, sest vahepeal olid suured lained nii mõnegi korra üle teki pühkinud. Hommikul jälle päike paistis ja oli kena olla. Käisime ära  "Somnambuuli" filmist tuttavas viltuses tuletornis ja tuleb tunnistada, et seal üleval üsna kõhe seista on. Ülesronimine  on eriti vastik, sest redel on viltu ja iga hetk on tunne, et nüüd kohe-kohe... Tegelikult pidi sel tuletornil olema nii suur vundament, et ta seisab samas asendis veel mitmeid-setmeid aastaid, enne kui päris ümber vajub.

 Leidsime metsast seeni. Telefoniusutlus asjatundjaga andis tulemuseks, et need on ilmselt kuuseriisikad. Mõnusad seened, väitis Teadja,  mida väidetavalt keetma üldse ei peagi. Viljakehasid maitsmisorganitega testides saime risti vastupidise tulemuse. Tundus, nagu oleks hammustanud tšillikauna! Hetkeks kahtlesime, et kas me kogemata mitte mürgiseente peale pole sattunud. Selgus, et tegemist on siiski männiriisikatega, mida enne tarvitamist leotada ja kupatada tuleb. Panimegi seened merevette kaheks ööpäevaks likku.

 Siis tulid meie juurde kaks onu, kes teatasid, et viibime looduskaitse alal ja meie eneste tervise huvides oleks tore, kui me siit nüüd kohe kaoks. Kuna ühel nendest ka "püstolikujuline ese" pepu peal patsus, oli selge, et jõud on ikkagi äärmiselt ebavõrdsed. Pakkisime häbistatuna asjad kokku ja kihutasime ummisjalu purjekatesse, tahtmata teada, et mis siis täpselt ikkagi juhtub, kui me ultimaatumit eirates maale jääme. 

Õnnetus oli selles, et olime tulnud mööda merd, mitte mööda teed ja seetõttu jäid mõned sildid tähelepanuta. Eks me muidugi kaardi pealt nägime, et tegemist on looduskaitsealaga, aga lootsime naiivselt, et kui me lõket ei tee ja mingit prahti maha ei jäta, peaks ju kõik korras olema... 

Kaldast paari kaabeltau kaugusel hakkas tuul vaibuma ja lõpuks jäi ikka päris vait. Õrn triiv Vilsandi suunas ikkagi oli. Sidusime soodi kinni ja keerasime endid magama. Ärkasin üles puhisemise peale, nagu oleks väga suurel mehel ninas väga suur polüüp ja see suure polüübiga suur mees püüab ikkagi nina kaudu hingata. Hüljes! Ilus must läikiv loom. Väga uudishimulik. Jälitas meid umbes veerand tundi ja püüdis aru saada, et misasi me siis lõpuks ikkagi oleme. 

Lõpuks hakkas mingi tuul siiski puhuma ja meie laevukesed liikuma. Carmen Kass kihutas oma kaks korda suurema purjepinna tõttu muidugi nagu linnuke ees minema, jättes Olga Lauristini stoiliselt järele lonkima.

 Umbes miil-poolteist enne saart tuhises mootorpaadiga purjeka kõrvale kena pronkspruuni nahaga ja heledaks pleekinud juustega Eesti esidramaturg. Jaan tuli ja küsis suitsu! Väites, et kuna need on siin tema veed, siis me peame talle sigarettide näol tolli maksma. Selle vastu polnud mul midagi.

 Vilsandi  on teadagi, ilus saar. Järgmisel päeval vaatasime ka jaanalinde. Vaatepilt oli võimas! Sealkandis polnud juba kuu aega sadanud, rohi oli kõrbenud kollaseks, õhk virvendas ja kui siis korraga majesteetlikud linnud lähemale astusid oli tunne, et see ei saa ju olla Eestimaa... tuulte ja tormide tallermaa. See peab olema miski poolkõrb, äärmisel juhul savann, või midagi. Sildid, kus oli korralikus maakeeles lindude toitmine kõvaste ära keelatud, tõid meid ikkagi kodumaale tagasi. Eesti-Eesti, siia tahan jääda... 

2003 aasta läheb ilmselt ajalukku, kui üks erakordselt õnnestunud saagiga sääseaasta.

Sääski oli ikka NII palju, et... et ühel hetkel ei kannatanud me enam nende hammustusi välja ja põgenesime õhtusöögi ajaks paadiga kaugele merele, et oma merikapsa-makaroni suppi rahus süüa saaks. Hiljuti lugesin, et sääskede vastu aitab rohke küüslaugu söömine: Küsla hais hakkab vaikselt naha pooride kaudu välja immitsema ja seda sääsed ei salli. 

Kui Vilsandile tulek oli puhas rõõm, siis tagasitulek korvas kogu pärituule mõnu. Esimese päevaga saime sõidetud tagasi Kiipsaare nukini ja sealt võib-olla paar miili edasi.

Ja edasi... 

Kõik!

 Mök-mök!  

Tuult ei ole!

Õhtul külastas meid autoga Kaido, kes täiendas meie proviandivarusid ja tõi juurde tubakatki! Tuleb tunnistada, et väga mõnus oli ka plastpudelist poejooki juua ja vorsti, ning muud head-paremat poekraami näost sisse ajada. 

Poolik arbuus tundus juba sellise luksusena, et me ei tihanud algul küsidagi. Kaido ei osanud kah nagu pakkuda. Pool tunnikest hiljem tegime siiski vaikset häält, umbes et "eee..... eeeee...... Kaido, kas sul on selle arbuusiga tõsisemad plaanid, või...?" Siis saime aru, et oleme ikka läbi ja läbi linnamehed! Võime küll ju süüa lõkkel küpsetatud kala ja  salatiks mekkida merevees keedetud seeni, aga hing ihaldab ikka supermarketitoitu. Arbuusi ja keefiiri ja teraleiba ja võid.

Järgmisel päeval tuulega sama lugu. Kas tuuletu, või väga nõrk tuuleke. Seegi täiesti vastu. Minul hakkas aeg täiega pigistama, pidin olema juba järgmisel hommikul Kärdlas, Vivacolori üritusel,  kärbsekostüüm seljas ja lastele, ning täiskasvanutelegi rõõmu pakkuma.

 Kella kolme ajal lükkasin oma paadi vette. Esialgu oli tuult hästi natuke, lõpuks veel vähem ja kella 9 ajal õhtul seisin kui post purjekaga keset merd. Kaugel eemal oli näha valge meremärk, kus mind ootas "Sharan", tsivilisatsioon ja võimalus jõuda praami abil soovitud ajaks Kärdlasse.

 Kahjuks oli kaarte segav Jumala käsi otsustanud otsustanud paki põhjaks tõmmata tuuletuse trumpässa! Istusin keset üksi keset merd. Teha polnud midagi. Tõmbasin suitsu ja ootasin. Ootasin veel. Siis tõmbasin veel suitsu. Ja ära ootasin! 

Ühel hetkel tulid uudishimulikud kalamehed mind uudistama ja kui olid küll uudistanud, siis tõmbasid päramootori abil varustet paadil ka randa.

 Kaido, tore inimene sai kaldalt kogu üritust vaid autotulede vilgutamisega toetada. Sellekski pidi ta  oma mahtuniversaaliga 10 km erakordselt-eksklusiivselt-üli-mega-hüper-super auklikku metsateed läbima. Aga ta tuli! Paraku oli auto naisi ja lapsi nõnda täis, et üks purjekas sinna lisaks enam ära mahtunud ei oleks. 

Purjekal võtsime purje alla ja masti maha, lootes et ehk on ta nõndamoodi vähem nähtav ja keegi teda enesele ei himusta. Nii oligi! Kui me ülejärgmisel hommikul teda ära tooma läksime oli ta ikka veel alles. On siiamaani alles. 

Tõsi küll, mitte enam sealsamas kohas.

Reisi pikkus ca 128 km.