LEPPNEEME-AKSI-PEDASSAAR-MOHNI-MAHU SADAM

17-24. 07. 2005
Sel aastal polnud raha, et mägedesse minna. Seetõttu pidi vähemaste ühe mõnusa merematka tegema. 

Purjekaks oli taas vana hea "Olga Lauristin", sest "AAL" on rivist väljas. Mõningad ehitusvead ei luba viimasega normaalselt seilata. 

Kaaslaseks  taas Tanel Soosaar.

Purjeka panime kokku Leppneeme sadama parklas. Pühapäeva õhtu oli tuuletu, sompus ja vihmane. Algus oli igatahes pahaendeline. Istusime siis autos ja lugesime raamatuid. Tuulevaikuse puhuks olime nad targu kaasa võtnud. 

   
Purjeka ehitamine...                                                  ja veeskamine.

Aga esmaspäeva hommikul paistis päike ja puhus koguni nõrk idatuuleke. Ruttu asjad kokku ja teele! Tuul puhus muidugi otse vastu, aga see oli vähemalt midagi. Loovisime siia-sinna. Jõudsime  kenasti üle Muuga sadama traaversi.
Õhtuks olime juba Aksil.

Aksi on saar, mille kohta netist infot peaaegu ei leiagi. Netis on vaid reklaami sinna korraldatavate reiside kohta.

Ometi oli ta 163 aasta jooksul koduks paljudele.
Pisike, natuke üle poole ruutkilomeetrine soine saareke asub kolme km kaugusel Prangli saarest kagus. Arvatavasti peatusid seal muinasajal viikingid, sest saare keskel olevat olnud järv. Pisikesed veesilmad on seal ka praegu.
Kunagi tunti saareelanikke nii lähedal, kui kaugel.
Aleksander Aksberg ja ta pojad olid kuulsad paadiehitajad. Väidetavalt on just sel saarel valmistatud Jõelähtme kiriku orel.
Saare lääneküljel on näha kunagised paadilautrid ja külakoht. 1953 aeti inimesed saarelt minema. Väidetavalt tahtsid piirivalvurid kulusid kokku hoida janii vähendati piirivalvekordonite arvu. Ilma kordonita aga saarel elada ei lubatud. Ja oligi kõik! Inimesed aetigi lihtsalt kodudest minema. Praegu elavad seal vaid mõned herefordi veised ja lambad.
Lõunaotsas on tulepaak. Kusagil saare keskel peaksid olema ka kividest laotud labürindid, aga meie neid leida ei suutnud.

 
Aksi. Paadilauter.                                                                            Rammu. Külatanum

Järgmisel päeval sõitsime kõrvalasuvale Rammu saarele vett tooma. Rammul elas kunagi üle saja inimese. Seal oli kool ja pood. Saarel töötas inime, kes suutis end elatada vaid õmblustööst. Praegu on Rammul vaid üks suvila... või oli neid suvilaid kaks.  Meri järab jõudsalt saare edelakülge ja ilmselt kaob hea veega kaev peagi lainete embusse. 

Tuul oli valelt poolt ja üsna vaikne ning seetõttu pidasime paremaks Aksile tagasi sõita. Oli lootus, et ehk tuleb järgmisel päeval ilusam ilm, et oleks võimalik sõita Keri saarele.
Ei tulnud.

Kolmandal hommikul  pidi meid äärepealt tabama ajaloo suurim õnnetus!
Hommikuks oli meri tõusnud. Lõkkeasemel voolasid lõbusad lained. Kuna "Prostor" on üsna kerge, siis tõstsime ta ninapidi kaldale. Aga mis juhtub, kui vesi tõuseb? Loomulikult tõstis vesi laevukese üles ja ühel hetkel hakkas purjekas Soome suunas triivima! Oleks me maganud pool tundi kauem, või poleks Tanel juhtunud õigel hetkel merele vaatama, oleksid tagajärjed olnud üsna kurvad. Õnneks olid asjad vastupidi.
Kõigepealt kuulsin röögatust "Purjekas!" ja hetk hiljem oli Tanel vette tormanud. Õnn oli, et tuul oli piki randa.  Seekord lugesid sekundid meie kasuks.
Sest ajast võtsime endale rituaali, et ükskõik, kui vaikne ilm ka poleks, tuleb paat ALATI kinni siduda. Isegi, kui ta on tõstetud veest välja.
Lõunatuul oli muutunud üsna tugevaks. Keri asub Pranglist 6, Aksist 10 km põhjasuunas. Meie purjekas on ette nähtud ikkagi vaid rannasõiduks. Probleem polnud mitte selles, kuidas sinna saada, vaid kuidas sealt pärast ära saada. Malusi saartele olnuks sealt ca 20 km. Või oleks tulnud teha üsna pikk ring. Aga me tahtsime juba Tallinna külje alt minema saada.

Niisiis võtsime otsesuuna Malusi saartele. See saar on õige pisike: Vaid 3 ha. Legend räägib, et Malusi saarel asunud möödunud sajandi alguses kõrts. Oluline ja omanikutulu toov polnudki tegelikult mitte kõrts, vaid hoopis tema ladu. See oli olnud täiesti legaalne Eesti-Soome vahelise salakauba ladu!

Linde oli saarel ettearvatavalt palju. Ega seal pikka peatust teinudki. Tegime saarele tiiru peale ja ronisime linnuvaatlustorni-meremärgi otsa. Ehitis on üsna pehkinud ja ega eriti kõrgele saanudki.  Mingisuguse hoone vundament oligi saarel täiesti olemas. Äkki on lugu saarel asunud kõrtsist tõesti tõsi!

    
 Lõuna-Malusi                                                                                   Pedassaare lõkkeplats..

Edasi sõites hakkas tagant puhunud tuul tormiks paisuma. Umbes kaks miili enne Juminda neeme olid lained Ikka juba 1,5 m kõrgused. Ma ei ole tõtt-öelda "Prostoriga" kunagi ümber käinud ja kindlasti ei tahtnud ma teha seda esimest korda tingimustes, kus järgmiseks peatuseks on tõenäoliselt Soome. Keerasime siis otsa ringi ja kuna Tanel polnud kunagi Pedassaarel käinud, polnudki valik just eriti raske. 

Järgmisel päeval oli tuul muidugi kirdest st otse "silmaauku" ja me nägime tõeliselt kurja vaeva, et eelmisel päeval nö kaotatut tagasi teha. Sest tegelikult polnud me ju kaotanud midagi. Peaauhind, ehk siis elu oli meil endiselt täiesti olemas.
Pika ja piinarikka loovimise tulemusena saime lõpuks üle Juminda nina ja peatuse otsustasime teha imeilusas Naskali lahes. Jumalik liivarand mis avatud vaid kirdesse. Kuna ta on suurtest liiklussõlmedest kaugel, pole seal ka eriti rahvast. Kui sinnakanti satute, astuge läbi.

Järgmisel päeval külastasime ühte nimetut saart ja soodsa tuulega olime tunnikesega Kolga lahest üle! Pärast peatust Pärispea külas jätkasime Mohni suunas.
Mohni on üks vähestest Eestimaa pisisaartest, kus on elanikud. Tõsi, neid on vaid kaks. Aga ka kaks on lahinguväljal sõdurid, sest nemad kaitsevad saart kõikide pahade eest. Mohni loodus on nimelt üsna õrn ja saare keskele on ehitatud lausa laudtee, et ka järgmistel turistidel midagi kaeda oleks.

Tuleb öelda, et hr Manitskil on inimeste otsimise peale tõeliselt annet. 
Andres ja Õie läbisid tiheda konkursisõela ja said saarevahtideks. 
Töö on lihtne: Tuleb passida, et keegi saart põlema ei paneks ega tükkhaaval teise kohta ei viiks. Tuleb suhelda härga- ja juua täis külalistega. Koristada nende tagant taarat ja muud sodi. Ning peletada eemale näljaseid, kes arvavad, et Õie on saarel just selleks, et nende kiima rahuldada. Muidugi on enamik külastajaid üsna talutavad ja paljud on lausa toredadki.

Tegelikult on Mohnil ikkagi väga tore. 
Peale turistide lahkumist jäime saarele kuuekesi. Kohalikud, meie kahekesi ja lisaks kaks sireeni, kes kah terve nädala seal olid puhanud.

 
Mohni. Kohalikud, sireenid ja meresõitjad.                                              Mohni

Tõtt öelda veetsime seal lausa kaks päeva. Üks põhjus oli selles, et ilm oli tormine. Teine põhjus oli see, et seal oli lihtsalt tore olla. 
Istusime ja vaatasime merd. Ajasime juttu. Jõime ära Õie jõulujoogi, mis tehtud alkoholist ja metsmarjadest.

Pühapäeva hilisõhtul sõitsime edasi. Alguses oli plaan sõita Viinistusse ja minna sealt koju.
Aga tuul oli nii mõnus, et otsustasime sõita edasi itta. Selja taha jäid Viinistu, Käsmu, Võsu ja Vergi.
Ilm läks pimedaks ja lõpuks sõitsime otse kuuvalgusesse. See on üks sõnulseletamatult äge tunne.
Orienteerusime kompassi ja Vainupea majaka järgi. Hommikul kell 4 olimegi Vainupeal.

6 tundi und ja jätkasime ida suunas. Käisime kaemas Karepa laagrit ja Toolse linnust. Sõitsime mööda Kundast. Käisime Munasaarel. Seilasime mööda Letipea neemest. 
Miskit polnud parata-iga hea asi saab kord otsa ja nii lõppes meiegi sõit. Kell 8 paiku õhtul olime jõudnud Mahu sadamasse. Ida-Virumaa piirini oli jäänud sealt 3km.

Me jõuame kunagi ka sinna.

Retke pikkus ca 250 km.