|
|
|
|
ROHUNEEME-AEGNA-PRANGLI-SAVIRANNA 19-24. 06. 2002 plaanisime Rohuneemes 19 juunil purjekaid proovida. Et katsetada laevukesi enne jaanipäeva-sõitu. Kaks purjekat. Ühes mina, Kustas ja Nukuteatri-kolleegi Riina 13a tütar Lilian Kaasik, teises kolleegid-lavamehed Margus Aasna ja Tanel Soosaar. Kell oli 3. Mõtlesime, et läheme natukeseks. Noh nii 10 min, sest meri oli peegelsile. Mõne aja pärast tekkis juba natuke tuult, siis juba rohkem, siis veel ja veel ja lõpuks oli juba päris lõbus! Otsustasime, et sõidame Aegnale ja sööme seal ära oma võileivad. Sinna jõudsime 5-e paiku. Aegnal oli tore, päike paistis, laineke loksus ja äkki kargas pähe mõte: Läheme ja vaatame, kuidas Prangli välja näeb! Mõeldud-tehtud! Kell 7 õhtul olimegi Pranglil . Aga õnnetuseks oli teine purjekas meist maha jäänud ja natuke ära eksinud..... või siis olime meie neil eest ära sõitnud ja ise eksinud. Igatahes sõitsime purjekatega teine teise kohta nii, et kui kokku saime oli kell juba üle 8. Ja siis sai tuul otsa! Meid oli kolm täiskasvanut ja kaks last. Laste vanemaid ei olnud. Olid ainult emade sõbrad. Riided ainult need, mis seljas. Lisaks kaks purjekat. Hädapärast oleks saanud teha purjedest midagi telgilaadset. Raha oli 1 kroon 60 senti. Olime läinud ju ainult natukeseks. Otsustasime jääda saarele, sest mõte, et peame tuulevaikse ilmaga, pimedas üle Muuga sadama faarvaatri venima, tekitas hirmu. On lausa imeteldav, kui suured võivad olla lähedalt vaadates kaubalaevad, ja kui kiiresti nad sõidavad! Õnneks aitasid head inimesed meid peavarju ja toiduga. Tahaksingi siinkohal tänada Prangli elanikke Süünet, Mailat ja Vambolat, kes meid tõelisest hädast välja aitasid. Järgmisel päeval aga algas torm! Niimoodi, tormi möödumist oodates veetsime me saarel kokku 5 päeva-ja peab ütlema, et see oli tõeline puhkus ja tõeline seiklus! Purjekad olid saare tuulepealsel küljel ja otsustasime tuua nad tuulealusele küljele. Tanel ja Margus ühel purjekal, mina ja lapsed teisel. Oli isegi õrn lootus, et ehk saame mandrile aga tuul oli ikka väga vali ja lained päris metsikud. Ei teagi, kas oli põhjuseks tugev tuul ja paadi kergus, või minu kehvad juhtimisoskused, aga ma ei suutnud ühel hetkel vajalikku manöövrit teha. Tuul lihtsalt puhus paadi ära. Kuna lastiks oli ju ikkagi meie tulevik, mõtlesin, et ei hakka asja eest-teist tagant riskima, ning otsustasin sõita ümber saare teiselt poolt. Mingil hetkel avastasin, et üks pontoon on vajunud vastu rooli ja see on igal hetkel pontooni auku sisse nühkimas. Mõtlesin palavikuliselt, mida sinna küll vahele panna ja olin valmis oma fliisil varruka ära lõikama, ent enne otsustasin veel lastelt küsida, et ehk on nendel midagi, mida vahele asetada. Lilian, hea inime andis oma pearäti, sidusin selle ümber roolilaba ja oligi selleks korraks oht jälle tõrjutud. Sõbrad, kes algul olid ajaliselt minust ca 15 minutit eespool sõitsid ümber neemenuki ja jäid meid ootama. Ootasid natuke, ootasid veel... meid ei kusagil! Läksid mööda maad vaatama. Purje polegi näha! Ootasid veel. Ikka pole midagi näha. Läksid siis kaldakivide vahelt meie jäänuseid otsima. Ei jälgegi. Mõnevõrra see neid rahustas, sest MIDAGI pidanuks ju olema meist alles jäänud. Isegi juhul, kui meiega oleks mingi õnnetus juhtuma. Läksid siis meie peatuspaika. Seal nägid kolme päästevesti ja said aru, et tegelikult on endiselt kõik hästi. Asi selles, et vahepeal olime meie juba neid hakanud otsima. Jätsime igaks juhuks oma päästevestid nähtavale, et oleks selgesti aru saada, et kõigi kolmega on kõik hästi. Kodused, eriti Liliani ja Kustase emad olid muidugi hullumise ääre peal, sest ajalehtede esikaaned kirendasid uudisest, kus keegi oli lohelauaga üle Pirita rannahoone katuse lennanud ja selgroogu vigastanud. Meil oli ikkagi kindel maa jalgade all, sestap polnud mõtet merele tormiga võitlema minna. Hiljem saatsid sõbrad ka raha, telgi ning magamiskotid ja tulid lõpuks isegi järele! Ning jälle ja taas veetsin jaanilaupäeva merel.
|
