LOHUSALU SADAM-PAKRI SAAR

23-25.06.2004 Üks ring oli jaanipäevade pidamistes täis saanud. 1994 aasta 22 juunil istusime Erkiga esimest korda kummipaati "Omega", et sõita Haapsalust Vormsile. Meie varustus oli enam kui spartalik. Polnud telkigi, magamiskottidest rääkimata. Makarone keetsime "Globuse " konservikarbi sees. 

Paat oli toona nii pisike, et merehaiguse tulles ei saanud seal korralikult üle ääre oksendadagi. Oleks sõiduki tasakaalust välja viinud. Teisest küljest oli ta nõnda pisike, et seal ei tulegi mitte kunagi merehaigus peale. Sestap pole seal tõtt-öelda keegi kunagi oksendanudki. 

Nüüd, kümme aastat kiljem, on meil seltskonna peale oma purjekas. Kajutiga. Vanaaegse kahvelpurjestusega. "Tüüpiline  Hollandi rannasõidujaht" nagu ütles meile üks kümne-miljoni-krooni-jahiga sõitnud saksa abielupaar. Kodusadamaks Lohusalu. Nimi on "AAL". Nõnda nimetati ennevanasti näkke. 

  Nii mõnedki korrad on tuldud sadamas meie juurde, paati vaadatud ja mõistvalt pead nikutatud:

 "Restaureerisite ise, jah?" 

Ei restaureerinud ise. Seda purjekat pole keegi kunagi restaureerinud. Selle purjeka ehitamist alustas oma koduaias 24 mail 2000 suur Marko Matvere ise.  Mõnda aega kogu projekt seisis ja ehituse lõpetas soomlane Reio Miettinen, oma paaditöökojas Viljandi ligidal Tohvril. 

pildialbumid/?p=&n=&a=/kaidojatarmo/pildialbumid/Purjekas 

Kui sellega jaanilaupäeval merele läksime oli hirm suur. Mitmel põhjusel: Esiteks oli purjekas peaaegu katsetamata ja teiseks... võis karta, et nii suure laevaga ja kaasasoleva varustuse hulga juures enam õigele seiklusele ruumi ei jäägi. Kui pärast esimest 1994 aasta paadireisi arvasime, et taevast sadavad tuulehaugid on tavaline nähtus, siis hiljem sai selgeks, et toona oli tegemist ikkagi algaja õnnega. Kui teha kümnendat korda ühte ja sedasama, on ka kõige põnevamal asjal oht muutuda rutiiniks.

Lohusalust läksid merele Tarmo, Kustas, Erki, Tanel Soosaar ja Priit Pent oma elukaaslase Anuga. Kirdetuul ca 10 m/s, laine kõrgus kohati meeter. 

Sadama muuli varjust välja sõites kohtusid vaprad meremehed alustuseks nähtusega, millega kunagi varem probleemi pole olnud: Merehaigus! 

Lahtise katamaraani peal ja kummpaadis merehaigust peale ei tule, sest iga laine on nähtav ja horisont kogu aeg silme ees. Küll aga on tõbi kiire tulema, kui viibida lainetuse ajal kusagil siseruumis. S/Y "AAL" on sõiduk, millel on kinnine siseruum, ehk kajut täiesti olemas.

Erki läks kajutisse tormiriideid võtma ja tuli sealt vaevalt 10 sekundit hiljem ahvikiirusel välja. Kustas pidas all  vastu kõvasti rohkem. Tema suutis seal isegi raamatut lugeda. Üks vapratest suutis kajutis-või kioskis, nagu Marko Matvere seda nimetas, isegi magada. Puhtast tagasihoidlikusest ei hakka ma selle magaja nime siinkohal üles tähendama. 

Lõpuks tuul vaikis ja meeskond, ning hiljem Lõunasadama juurest peale võetud reisijadki viidi saarele juba bensiini jõul. Tulid veel Kustas, Kaido, Vilja, Janari, Merit, Anu  ja Umberto Jerome Sa-Sa-Sa-Sä-Sa-Sans. 

Umpale oli see esimene reis üldse. Poiss lasi kohe kividel, samblal, puulehtedel ja kõigel muul söödaval endale hea maitsta. Vastutasuks lasi ta iseennast süüa kuulsatel Suur-Pakri sääskedel. Ehk nagu ütles juba Sammalhabe: "Looduses peab valitsema tasakaal"

Merekaardil kirja pandud Suur-Pakri jahtsadamakai tasub küll igaks juhuks jutumärkidesse panna. MIngite metalljurakate külge oli aheldatud miski kaater. seetõttu panume "AALi" maapoolsema kai külge, mis koosnes paarist köie abil kaldale kinnitatud palgist.

Jõudis siis kätte sõnajalaõie otsimise aeg.

Taevani kõrguvat jaanilõket pole me kunagi teinud. Seda enam pole mõtet suurt lõket teha kohas, kus maa on täis metalli,  mis sõjardite poolt sinna aastakümnete jooksul heidetud. Välja hõigatud teade, et saared on lõhkeainest puhtad, ei äratanud siin-seal laiuvaid pommiauke vaadates erilist usaldust. Üldiselt tasub niisugustes kohtades pigem karta, kui kahetseda. 

Kas mäletate, mis juhtus 31 mail 1999 Aegna saarel? 

Üldiselt oli üsna tavaline jaaniõhtu ja saarel saarel tegelikult midagi erilist juhtunudki, kui mitte arvestada, et järgmisel 24. hommikul keeras meri tormiseks, ja üks osa "jahtsadama kaist" varises olematusse, ning selle osad palgid ähvardasid meie tuliuue purjeka küljed sisse peksta. Kriitilisust lisas kogu loole see, et sadama ümbruses on paepõhi ja ankrul pole kohta, kuhu küüsi taha ajada. Tuul oli keeranud nõnda, et lükkas paadikest rannakivide suunas.

Õnneks suutsime hulga peale halvima ära hoida. Siinkohal tuleb suur tänu ütelda  Pakri püsielanikule Mati-Erkile. Aitäh abi ja lisaotste eest.

24 juuni lõuna ajal käisime saart uurimas. torm hakkas vaibuma ja õhtuks oli meri jälle peegelsile. Viisime tööleminejad mootori jõul taas Paldiski Lõunasadamasse. 

Mina ja Erki otsustasime siiski veel üheks päevaks saarele jääda.

Sõitsimegi mõnusasti Pakrile tagasi.

Ja siis keeras ilma ikka kohe päris ära! Lõuna poolt kogunesid taevasse süsimustad pilved. Langema hakkasid esimesed suured soojad pisarad ja natuke hiljem jõudiski äike kohale! Välkus ja paukus ikka kohe päris hirmsasti.

Korjasime oma kolid välgukiirusel kokku.  Plaan oli kaduda kahe saare vahele peitu, sest lõunakaartest pärit tormiga oleks me laevuke olnud kaldakivides kinni, nigu niuhti! Nagu ennist sai öeldud, oli Suur-Pakri idakülje põhi praktiliselt monoliitne paeplaat ja ankur oleks seal libisenud täiega.

Kargasime paati ja tõmbasime mootori käima.

SEE SÕIT oli ikka üsna jube kogemus. Tunne oli nagu tegelasel rahvalaulust. Et ikka: "Esimesed heidetakse/ tagumised tapetakse/ keskmised koju tulevad". 

Point selles, et pidi sõitma umbes-täpselt nö keskel. Kui minna kaldale liiga ligi, võis sattuda madalikule või mõne veealuse kivi otsa. Kui minna kaldast liiga kaugele, võisime ööpimeduses sõita ennast kinni mõnda kalavõrku. Mõlemal juhul oleks paat kaotanud juhitavuse ja edasi... nojah.

Vihm kallas ja äike oli meist 2-3 km tagapool. Erki istus lambiga eespool ja valgustas kive. Masti vastu ta toetada ei julgenud, sest see oli kilomeetri raadiuses ainus tõhusalt toimiv piksevarras. Mina hoidsin kurssi ja lootsin, et ükski Erki hüüatus mu kõrvust mööda ei läheks. Etteruttavalt võib öelda, et ei läinud.

Eespool oli pilvekattesse tekkinud pisike auguke, kust oli näha tükike helesinist hommikuhahetust. Selja taga oli tintpimedus. Öömustust lõhestasid vaid läbi vihma kumavad välgunooled ja Paldiski linna tuled. Mulje oli, nagu põgeneks põrgu eeskojast.

Saarte vahele me jõudsime. Seal viskasime juba ankru kena liiva-savi põhja sisse ilusti kinni ja paadi kokpitis magasime öö kenasti ära.

Muuhulgas olgu öeldud, et merekaardil märgitud vrakid ei asu tegelikkuses nende kohtade peal, mis kaardil  näidatud. Saartevahelise väina (või õigem oleks öelda lahe, sest tamm on ju vahel, mis lahe praktiliselt sulgeb) põhjasuudmes on kaks vrakki tegelikkusest lääne pool.

Koju tagasitulekus polnud midagi keerulist, sest järgmise päeva hommikul oli meri taas plank.

NB: Veel jääb üle hoiatada kõiki meresõitjaid, kes sealkandis aeglaste alustega seilavad ühe ülikiire ja ülihirmsa nähtuse eest.  See on   "Transfennica". Umbes 30 minuti jooksul muutub ta silmapiiril olevast pisikesest täpist hiigelsuureks 9-kordse maja kõrguseks laevamürakaks. "Transfennica" sõidab kiiremini, kui oskaks arvata.  Kartke seda laeva!