KLOOGARANNA-PAKRI SAARED-OSMUSSAAR-HOBULAID-KUMARI-ROHUKÜLA

24-31. 07. 2003 Peale kuulsusrikast Vilsandi avastamist käisin korraks Tallinnas. Puhkusest  puhkamas. Kolleeg Tanel Soosaar oli saanud eelmisel aastal purjetamisest kustumatu elamuse ja palus, et mis oleks, kui läheks ja sõidaks. Minul polnud selle plaani vastu miskit. 

Purjeka veeskasime Kloogarannalt. Nagu sõitma hakkasime, jäi tuul vait. Liikusime siiski 1 sõlmelise kiirusega Paldiski suunas. Parimatel hetkedel oli kiiruseks kaks sõlme. Loksusime siis Pakri poolsaareni, kus veetsimegi esimese öö. Pakri poolsaarelgi leidub toredaid militaarmälestisi , kuid seekord need asjad meid ei huvitanud. 

Järgmisel hommikul sealt jätkates oli sama lugu. Nagu merele saime, lakkas tuul olemast. Oli selge, et ühe-kahesõlmese kiirusega me Pakritele sõita ei saa, sest meie rada ristub Paldiski laevateega. Ja äkitselt "hoplaa!" kui olime kohakuti Pakri pangaga, tuli tuul! Niisugune mõnus, selline, mis ajas laevukese 5-6 miilise tunnikiirusega liikvele! Tanel oli roolis ja mina passisin binokliga ümbrust, et mõnele kihutavale autopraamile mitte jalgu jääda. Õnneks valitses Paldiski lahel vaikus ja rahu. Tore on ikka elada Eesti vabariigis. Nõuka ajal oli see täiesti suletud militaartsoon, ja meid oleks siin ilmselt kümme korda kinni võetud ja maha lastud. Siinkandis mulistasid ringi nii mõnedki allveelaevad.  

Maabusime Väike-Pakri loodeküljel ja jalutasime natuke saarel ringi. Mõnusat militaararhitektuuri on sellel saarel ikka piisavalt. Erinevaid vaatetorne, katakombe ja suurtükkide positsioone. 

Väike-Pakri põhjatipul nägime inimesi. Lähemale jõudes selgus, et tegemist on päris tuttavatega! Linnateatrist pärit kolleeg Madis Kipperi vend Tõnis Kipper. Tema teadis rääkida, et saartel on tulareemia oht, et vett ei maksa siit juua. Ega me päris täpselt teadnudki, et mis asi see tulareemia on aga asi kõlas igatahes väga-väga ohtlikult!

Tahtsime kangesti näha ka kuulsaid Pakri saarte sõjatehnika prügilaid ja jätkasime reisi. Mõned hunnikud me leidsimegi. Paar transportööri ja hunnik lennukipommide tühje kesti, viimased ilusasti ritta laotud. Kuna tahtsime teha tiiru ümber saare, siis pikalt seal ei peatunud, vaid jätkasime teekonda.

Ööbisime Suur-Pakri loodenurgas. Õhtul käisime uudistamas punakotkaste kätetööd. Suur-Pakri oli ju pikki aastaid Varssavi lepingu maade kaugpommitajate sihtmärk. Saare loodenurka oli ikka kurjasti rapitud,  pommilehtreid oli igas mõõdus ja igale maitsele. Alates põlvesügavustest, kuni 3-4 meetri sügavuste põrakateni.

Järgmisel hommikul otsustasime veel korra Paldiskis käia ja oma toiduvarusid täiendada. Helistasime Taneli vennale ja kutsusime ta Paldiskisse raha tooma. Tuul oli soodsast suunast ja hea tugevusega, ning mõni tund hiljem olimegi söögipoes. Aga kui Paldiskist tagasi Pakrite poole lahkusime hakkas tuul nõrgenema. Algul oli veel sõidetav, siis juba vähem sõidetav ja lõpuks istusime rannast paarisaja meetri kaugusel, täiesti tüünel merel. Eks siis mingil hetkel hakkasime igavusest aega aerutamisega sisustama.

Pean siinkohal tunnistama, et meresõidul on olnud minule suureks eeskujuks Thor Heyerdahli merereisid ja olgu öeldud, et J.Senkevitši andmetel proovis ka Ra I meeskond algul aega sedamoodi aerutamisega sisustada. 

Erinevalt paari tonni raskusest Ra edasi sõudmisest saatis meie pingutusi edu. Jõudsime V-P kagunurka. Sealt sõitsime hommikul S-P edelanurka. Seal on rannarootslaste kirik. Pisikene ja üks armsamaid, mida olen eales näinud.

 Käisime ka Suur-Pakri Suurkülas. See on iseäranis õõvastav kogemus: Saarlased lahkusid siit 1944 aastal ja majad jäid tühjaks. Viiekümnendate keskpaigani elasid majades punapiirivalvurid, siis läksid nemadki. Katused on sisse kukkunud ja kõdunenud, ent paksud paekivist seinad on täiesti alles. Tänavate võrk on selgelt arusaadav. Samuti hoovide planeering. Kurb ja hirmuäratav. Eriti, kuna saare see osa oli pääsenud pommitamistest.

Siis juhtus niisugune rumal lugu, et meie GPS ja binokkel käisid ujumas. Õnneks ei uppunud nad ära. Teadmiseks tulevastele merd sõitvatele inimpõlvedele:

A) Ärge siduge asju harkpoomi külge! 

B) Ja kui te olete sidunud, siis ärgu mingu üks teie seast ujuma! 

C) Sest kui üks läheb ujuma, võib juhtuda, et tuleb tuuleiil, mis paneb paadi liikuma. Kui paat juba liigub, on vaja ju ujuja veest välja saada.

 E) Selleks tuleb sooritada manööver, mille nimetus on paut! Paudi puhul liigub puri plaksuga ühelt küljelt teisele. See asi sarnaneb suurele lingule.

F) Kui  te olete seda kõike hoolimata mu soovitustest ikkagi  teinud, võite näha, kuidas poomi külge seotud asjad otsekui lingukivid (vt punkti " E ") kõrge kaarega minema lendavad. 

Lendasid ka meie binokkel ja GPS. õnneks hoidis meeskonna tegutsemine ära halvima ja ujuja-pinnaltpäästja (Tanel), ning laevajuhi (Tarmo) koostöös said asjad siiski päästetud

Lisaks tuleb tunnistada, et Garmin e-Trexi randmepael on korpuse küljes läbimõtlematult kehva kinnitusega ja tavaliselt lendab minema kogu tagakaas. Nii ka meil. Hiljem selgus, et seade oli ikkagi nii veekindel, et töötab edasi. Muidugi tulid patareid tagakaane eemaldudes ära ja vajusid mere põhja igavesse pimedusse. Alates sellest hetkest oli me ainus navigatsioonivahend binokli üks toru. Teine oli seest udune.

Kuna puhus tore pakstaaktuul hoidsime kurssi edasi lääne suunas. Kell 11 õhtul olimegi Osmussaarel.   Legendi järgi olla just siia maetud Vana-Skandinaavia peajumal Odin. 

Osmussaare elanikud olid alguses meiega suheldes üsna tõrksad. Õnnetus on selles, et neid on saarel ainult 2. Väidetavalt käib seal aastas kuni 2000 turisti. Enamus turistidest suhtub saareelanikesse, nagu loomaaialoomadesse. Kuulsime lugu, kuidas nende kööki marsib sisse miski naisterahvas ja teatab: 

"Ma lõpetasin ülikooli ammu ja olen elus ikka igasugu asju näinud, aga midagi sellist pole ma küll kunagi kohanud. Eeee... kus see teine siis on?" 

Saades teada, et "Mu abikaasa magab" teatas sissetungija: "Aga äratage ta siis üles!" 

Või astuvad kööki kaks seljakottides matkajat ja teretamata küsivad kõva häälega:

 "Eeee... kuskohas siin ujuda saab?" 

Pole ju ime, kui nad saavad vastuseks:

" No siin küll ujuda ei saa, siin lauad na mädad, kukute veel läbi ja lõhute mu köögipõranda ära, aga teate poisid, te õige... proovige merd!”

Infrastruktuur turistide teenindamiseks puudub täiesti. Saarel on üks joogikõlbliku veega kaev. Seal pole ühtegi poodi, ega baari. Saarel pole mitte ühtegi palgalist kojameest. Iga õllepurk ja pudel, mis maha visatakse sinnasamasse ka jääb.

Kuni 1939 aastani elasid siingi rannarootslased, siis tuli baaside leping ja inimesed aeti kodudest välja. Saare edasine ajalugu on üsna masendav. Saare keskel 59 17,63` N  23 22,7`E on ausammas: "Igavene mälestus kangelas-osmussaarlastele, kes  bla-bla-bla 1941 suvel"  Siis tuleb terve hulk võõrapäraseid nimesid. Nali on selles, et juba 1940-ndal aastal kupatasid venelased kõik päris osmussaarlased saarelt minema. Nad lihtsalt marssisid sisse, ajasid inimesed nende kodudest välja ja nimetasid seejärel endid osmussaarlasteks. Nii ongi osmussaarlaste hulka arvatud ka härrased Bessmehhov ja Netsvetajev jms  

Militaarehitiste maht on ikka aukartustäratav! Kui õigesti mäletan, oli ühe patarei jaoks kaevatud auk 10m sügav ja 17 meetrit lai. Väidetavalt tehti töö enamuses käsitsi. Lisaks igasugu muud ehitised. Meeletu kogus terast ja betooni. Inimtööjõud. Ja mitte ühtegi pauku! Sügav masendus tekib ikka nendest sõjardite liivakastimängudest!  

                                     Fotod: Mart Mõniste  

Õhtul Vormsi poole edasi sõites jäime jälle tuulevaikusesse. Kell 10 õhtul tuli tore taganttuul ja mõtlesime, et kasutame selle ära ja sõidame natuke hämaras. Sõitsime madalas vees, poole miili kaugusel kaldast, nii ei saanud me teed ristuda ei laevade ega ka jahtidega. Peagi muutus ees, st lõuna pool ikka täiesti pimedaks. Sõitsime siis pimeduses, Põhjanael selja taga säramas, kui korraga hüüatas Tanel

 "Kivi, ära otsa sõida!" 

Aga oli juba hilja. Sõitsime paraja hooga kivile otsa. Oh üllatust, tundus, et kivi on pehme! Läbi pea vuhisesid igasugused mõtted: põhiline oli muidugi, et laip, kurask! süütasime lambi ja siis hakkas laiba taga vesi vahutama, ning ta kadus taas öhe. Ei teagi, mis see oli. Suuruse järgi otsustades ilmselt metssiga. 

Igal juhul otsustasime, et nüüd küll meile aitab ja randusime. Arvasime, et peaksime olema Voosi kurgus ja imestasime, et miks pole näha Vormsi tuletorne.

 Lugu tundus kahtlane, sest tuletornid ju lihtsalt peavad põlema. Aga ei põle. Pimeduses olime muidugi natukene viltu sõitnud. Hirmuga hoidsime natuke liiga itta, liiga kalda ligi. 

Arvasime, et oleme jõudnud Ramsi poolsaarele, aga tegelikult olime jõudnud alles Telise neeme taha. Enda kiituseks pean ütlema, et suutsin selle ka loogilisel teel tuvastada. Abiks Põhjanael, kolm mobiilimasti ja mingisugune kuma. Mõttekäik oli järgmine:

A) Ilmselt pole ees paiknev valgus Sviiby sadama tuled ja meist vasakul pole Voosi kurk, sest Voosi kurku meist vasakul näha ei ole. Läbi ööpimeduse on näha tume metsaviirg . 

B) Kui see valgus meie ees pole optiline pete ja on linna kuma, võib ta olla ka Haapsalu. kUiigi meie arvestuse järgi peaks Haapsalu olema rohkem idas.

C)  Kuna üks mobla mast on selles nn Haapsalust läänes, on ta kas Vormsi idaküljel, või hoopis Noarootsi lääneküljel.

 D) Kui see oleks Vormsi mast, peaks olema ees paremal Voosi kurk. Kuna taevaviiru järgi otsustades on seal mets, siis nagu eelpool öeldud, seal Voosi kurku pole. Järelikult on mobla mast ikkagi Noarootsi Lääneküljel ja me lihtsalt peame olema mingis senitundmatus lahes.

E) Kuna Noarootsi on (nagu nimi ütleb) poolsaar, st ta on kolmest küljest ümbritsetud veega ja see neljas külg on idas, st paremal tähendab see seda, et me oleme tõenäoliselt Noarootsi põhjaküljel rannas ja Voosi kurk jääb meist paremale, mitte vasakule. 

Hommikul selgus, et täpselt nii see oligi ja Telise neeme tipp oli meist ca 200 m paremal. Kõik asetuski omale kohale!  

Kindlasti mõistsid lugejad, et meil oli peale puuduva kompassi ja katkise GPS-i veel üks probleem. Olgu siis siinkohal üles tunnistatud fakt, et mingil müstilisel põhjusel läksime sõitma ilma kaardita. Sest jälle ja taas astusin samasse ämbrisse, millesse eelmisel aastal. Ei osanud absoluutselt arvata, et kodunt nii kauaks ja kaugele minnakse..... Oh, ärge käige mu tegude, vaid sõnade järgi : võtke kaasa kaart ja kompass, ning te ei pea merel välja mõtlema mingeid algoritme, newtoni seaduseid, konsonante ja mendeleejevi tabeleid, et ligikaudseltki oma asukohta välja mõelda

Järgmisel päeval oli taas tuulevaikne. Nelja tunniga läbisime ühe miili ja siis ülejäänud nelja tunniga umbes kümme miili. Selle teise nelja tunni sisse jäi ka Seasaare ja ühe Uppholmi sihttulepaagi, ning Uppholmi laiu külastamine, mõned ujumisseansid ja jõudmine Hobulaiule. Ilm oli väga-väga kuum ja õnneks kadus udu meie binokli udusest torust. Nüüd oli meil jälle bi-nokkel, mitte mo-nokkel. 

Kahjuks pole Hobulaiul enam Ennu. Ennu lapselapsed on suurteks saanud ja ilmselt on neil muudki põnevamat teha, kui istuda suvi otsa praktiliselt inimtühjal Hobulaiul. Algul ei tundnud ma sadamatki ära. See oli kõrkjatesse kasvanud, vesi seisis ja haises. Ometi oli olnud see kunagi tore parajalt hoolitsetud-parajalt metsik koht, kus mingid maausulised väitsid olevat lausa energiasamba.

Ööbisime majakestes, mis meile varemgi olid kaitset ja varju pakkunud. Tegime mõnusasti süüa ja hommikul jätkasime teekonda. Käisime Haapsalus provianti täiendamas. Sõitsime sealt Rohukülla. Pidime ületama rohuküla sadama faarvaatri. Vastik töö aga tuleb ära teha. Taas oli nii, et Tanel juhtis ja mina vaatasin binokliga ringi. Erilist tähelepanu pöörasin sadamas seisva kolme praami korstentele.

Lühike peatus Rohukülas ja siis edasi Kuivarahu ja Liia  suunas. Tuult veel oli ja sõitsime Kumari suunas. Siis sai ta jälle otsa. Vaikselt-vaikselt loksusime laiule, millel oli imeilusa kõlaga nimi- Hanemaa. Õhtu oli vaikne ja soe. Me ei pannud telkigi üles. Õnneks puudusid sel laiul selle aasta suurim nuhtlus. Sääsed. Ilmselt polnud neil midagi, mida süüa. Õigemini, keda süüa.

Sealt edasi pressisime ikka lõunasse. Tanelil oli idee-fix, et ta peab käima ära Kesselaiul. Ilmselt taeva ja maajumalatele see plaan ei meeldinud. Tuul jäi lihtsalt vait. Masti kriipimise peale hakkas ta puhuma täpselt vastu. Punnitasime ja punnitasime, ning lõpuks jõudsime Kumarile. Meie edasistele katsetustele tõmbas kriipsu peale täielik tuuletus, mis kestis neli tundi. Kella kuuest kella kümneni ei ujunud kalad, ega lennanud linnud... või vastupidi, ujusid vaid kalad ja lendasid linnud.  Ainult meie olime otsekui naelutatult paigal.

Ja kui siis puhuma hakkas, või ütleme kõvasti puhuma hakkas oli selge, et Kesselaid jääb teiseks korraks, ehk füüsikareeglite vastu ikkagi ei saa. Hakkasime sõitma tagasi. Päev oli vahepeal veerenud õhtusse ja pimenes. Taevas oli pilves ja seetõttu eriti tume. Juba teist korda selle reisi jooksul olime jäänud pimeda peale. Ning teist korda õnnestus meil ära eksida. Ja teist korda õnnestus meil oma veast aru saada. Aga kõigest järjekorras. 

Kui hakkasime sõitma Rohukülasse, kraamisime oma geograafia-teadmised välja ja meenutasime, et sealkandis on kolm suuremat saart: Sõmeri, Liia ja Tauksi. Lisaks hulk pisisaari. Kõige otsem tee  viib nende vahelt. Sõitmise ajal oli selgelt näha Rohuküla kuma ja varsti hakkasid paistma tuled. Samuti oli näha sadama mobla masti tuled. 

Mõne aja pärast hakkasid osad tuled kaduma. Selge, laevad kustutavad oma tuled ära. Ja veidi aja pärast kustutas ka sadam oma tuled ära! Imelik. Me arvasime kogu aeg, et Rohukülas põlevad tuled öö otsa. Siis kustutas ka mobiili mast oma tuled! Kurat, midagi on viltu! Sõitsime pimeduses edasi, tähed valgustasid nii palju, et kive veepinnast siiski eristas. Ja siis ilmusid otse meie kursil nähtavale puud! NII! Jälle olime viltu sõitnud! Tanel arvas, et oleme Tauksi külje all, või jällegi mingis lahes. Mina ei uskunud ja arvasin, et tegemist on pigem Liiaga. 

Kaptenina võtsin vastu otsuse, et sõidame ümber arvatava saare läänekülje. Tanel arvas, et võiks sealsamas ööbida, aga minu aeg hakkas otsa saama. Ja purjetades peab aega olema, muidu pole mõtet merele minnagi. Sõitsime siis lääne suunas, manööverdasime kivide vahel ja hoplaa! Sadam ja laevad ja mobla mast süütasid kõik korraga oma tuled! Olimegi olnud Liia taga. 

Nüüd jäi veel vaid üks mure- Kuivarahu. Pikk kitsas maasäär, millel kõrgust 0-50 cm üle merepinna. Seda on pimeduses ikka väga raske märgata. Tanel oli siis ees ja passis pingsalt pimedust. Asja tegi halvemaks see, et ilmselt oli lainetusega veetase tõusnud ja kitsas maariba seda vähem märgatav. Sõitsime ja sõitsime ja mida polnud, seda polnud. Kuivarahu oli kadunud. 

Tuli Tanel siis vahipostilt ära ja möödus napp kaks minutit, kui korraga svertide all miskit  kraapsatas! Maa! Me laevuke lendas sellest saarekesest üle, nagu.... eeee..... nagu seep sellestsamusestki... ah-noh, mõelge ise midagi välja! Edasine oli juba lihtne:

Randusime Rohukülas. Ööbisime. Ja järgmine päev koju!

 Lõpetuseks panen siia kirja veel ühe tõestisündinud loo, mis väidetavalt juhtus metskapten Enn Uuetoaga, keda tuntakse rohkem nimega Kihnu Jõnn: 

Hakanud Kihnu Jõnn Ameerikast Euroopasse sõitma. Sihtkohaks oli seekord Inglismaa. Hakanud siis kompassi, tähtede ja oma nina järgi üle tulema. Jõutudki lõpuks üle Suure Lombi. Kraamitud inglismaa kaardid välja, võrreldud rannajoonega. Uuritud nii ja naapidi, aga ühtegi kaardil märgitud kohta küll ära ei tuntud. Saadetud siis paat maale küsima, et aru saada kuskohas ollakse. Keel olnud täiesti võõras. Viimaks saadud sotti, et nad on Hispaanias! "Kui Hispaania, siis Hispaania", öelnud Jõnn, ning keeranud laeva nina vasakule. Jõutudki varsti küll väikese hilinemisega, aga ikkagi õnnelikult sihtkohta!

Retke pikkus ca 205 km.