Tegeleme küll igasuguste nö. ohtlike asjadega, ent kui viia risk miinimumi, st kui julgestada end korralikult ära, pole asi üldse nii hirmus. Maailmas on aga üks viis surma saamiseks, mida ma kardan peaaegu paaniliselt ja see on liiklus. 

Eriti nõme tundub õnnetus siis, kui juht saab Teie olemasolust aimu alles löögi järgi vastu kapotti või  ragina järgi rataste all. Küll ja küll on alla aetud "nähtamatuid" jalakäijaid ja jalgrattureid. 2004 aasta jaanuaris juhtus õnnetus, kui Ida-Virumaal sõitis buss surnuks helkuriteta ratastoolis olnud inimese. Juht oli kaine, sõitis lubatud kiirusest aeglaseminigi. Aga otsi, või õigemini püüa sa hoiduda mustast kassist pimedas toas..... http://www.sloleht.ee/index.aspx?s=ratastoolis&id=151838 

Sestap olen end tavaliselt varustanud hulga helkuritega. Viimasel ajal olen lasknud endale õmmeldava helkurriba paigaldada vasakule püksisäärele.

Mul on võimalus hankida isekleepuvat helkurkilet, just sellist, millega kaetakse liiklusmärke. Seesinast materjali on võimalik kleepida igale kõvale alusele, ta kannatab vihma, lund ja muud sodi, mis taevast alla sajab. Sellega on võimalik pimedas nähtavaks teha jalgrattaid , lapsevankreid, ratastoole jms. 

Kleepisin selle kilega üle oma käänispeaga väitse küljed. Kuna nuga on mul alati nööriga tasku külge ühendatud, saab parema puudumisel sedagi pesuehtsa helkurina kasutada. 

Nagu öeldud, on mul see materjal olemas ja jääb natuke ülegi. Kuna laias laastus käib jutt ju elude päästmisest, olen nõus seda vajajatele jagama. 

Hetkel on helkivatest saadaval järgmised värvused: Valge, kollane, punane, sinine ja roheline. Mittehelendavatest on neoonoranzh ja must.

Ise oman üsna mitut autot. Matkade korraldamiseks soetasin kaks neljarattaveolist masinat "UAZ". Ühe pisibussi ja ühe veoauto asjade vedamiseks. Kahjuks on mõlemad masinad hetkel renoveerimisel.

Igapäevasteks sõitudeks kasutan jalgratast ja  V4 mootoriga sõidukit " Zaporožets 968 M". Riikliku numbrimärgiga  ZAZ 007.

Minu sapaka teeb eripäraseks ta värv. See auto pole üldse nimelt värvitud, vaid kaetud ülelakitud roostega. Roostega katmise idee ja teostus on Mati Leivategijalt. http://www.hot.ee/rcclub/news.htm

Tegemist on väärt  sõidukiga. Esiteks on hinna ja kvaliteedi suhe äärmiselt paigas. Varastamise hirmu ei ole. Auto läbivus on meeletult hea. Olen sõitnud kohtades, kuhu sõiduautoga naljalt ligi ei pääse, sest põhi jääb kinni. Aga ZAZ on ju kõrge, nagu kits. Kõigest sõidab üle.

Kord talvel kuhjas sahk parklas autode taha peaaegu tuledeni ulatuva lumevalli. Päeval oli sulailm ja õhtuks oli auto taga jääklomp. Isegi ei uskunud, et ZAZ sealt üle ronib, ent kaotada polnud ju midagi. Panin tagurpidikäigu sisse ja tegin jäljed ette, panin edaspidikäigu sisse ja võtsin natuke hoogu, uuesti tagurpidikäik sisse... Kartsin, et põhi läheb lömmi, sest tundsin, kuidas jäävall auto istet kergitas ja põhja pedaalide juurest ülespoole kummitas. Midagi ei juhtunud. Sain kenasti tulema ja jätsin autode väljakaevamistööde rõõmud lääne masinate omanikele.

Üks suur häda tal on ja siiamaani pole ma suutnud välja mõtelda, et  kuidas oleks võimalik paigaldada seesinasesse sõidukisse üks töökindel soojendus. Kui on ikka üle 10 kraadi külma, siis on aknad seestpoolt härmas. Seetõttu kasutangi suuremate miinustemperatuuride puhul... jalgratast!

Ka UAZ on tore auto. Muidugi pole ta just nii töökindel , kui tutikad lääne Jeebid. Sellest hoolimata on ta lahe sõiduk. Tal on nelivedu ja aeglusti, tal on muudest maasturitest kümneid korda odavam ostuhind ning seetõttu teiste ees veel üks tähtis eelis: pole tragöödia, kui metsas sõites mõni oks auto värvile kriimu peale teeb.

Kurb oli omal ajal vaadata, kuidas Raivo E Tamm oma poole miljoni kroonist Land Rover "Discoverit"  hoidis, vahatas ja poleeris. Maastikuauto on ju selleks, et sõita maastikul. Selleks, et taluda verd, higi ja pisaraid. Aga kuda  on võimalik autoga metsa vahel sõita, kui juba küljepeegel maksab kuupalga!

Ja sarnanebki selline auto sülekoeraga, kes ei oskagi tahta joosta põllul või metsa vahel,  sest peremehe tahtel on talle roosa patsipael pähe seotud, selja peale soeng tehtud ja jalgade otsa kindad tõmmatud. Et käpakesed ei külmetaks.

Muuseas on tore see, et iga kolme-nelja aasta takka ärkavad kevadeti üles erinevate väljaannete kaastöölised ja tahavad saada intervjuusid sellest, kuidas on linnas jalgrattaga sõita.  Esimene oli 1997, järgmine 2000 ja viimane 2004. Lugusid lugedes on näha, et ega põhimõtted aegade jooksul eriti muutunud ei ole.

Või pole ma lihtsalt viitsinud midagi uut välja mõelda.