Näitleja Tarmo Männard sõidab rattaga aasta läbi
24.05.2004 00:01
Filipp Kruusvall
Kuigi
kraadiklaas näitab kümmet miinuskraadi, istub kahe Zaporoþetsi, UAZ-bussi,
Pobeda ja purjeka omanik, Nukuteatri näitleja Tarmo Männard jalgratta selga,
sest puuduva küttesüsteemiga sapaka jäätunud akendest ei ole enam midagi välja
näha.
Tarmo Männard on kahe V4 mootoriga Zaporoþets 968 M omanik. Üks neist
kannab numbrimärki 007 ZAZ ning värvkatte asemel on tal ülelakitud rooste.
Roostega katmise idee ja teostus tuli legendaarselt autode ümberehitajalt Mati
Leivategijalt, kes ainult 6000 kilomeetrit läbisõitnud Zaporoþetsil
traatharjaga värvi maha võttis, soolaga üle puistas ja ligi pooleks aastaks
seisma jättis. Hiljem kattis ta kere lakikihiga, mis edasise roostetamise
peatas.
Kui on vaja sügisel kolleege metsa seenele viia või matka korraldada, siis
ajab Nukuteatri näitleja välja oma UAZid. Üks on buss reisijate jaoks ja
teine on kastiga pakkide jaoks. UAZiga saab ka maastikul sõita, sest tal on
nelikvedu ja aeglusti. Pole ka tragöödia, kui mõni oks värvi kriibib.
Üle jõe ja läbi mere
Ülikalleid maastureid, mille kriimustamine on omaniku jaoks katastroof, peab
ta lihtsalt mõttetuteks. «Selline auto sarnaneb jahikoeraga, kes ei oskagi
tahta joosta põllul või metsa vahel, sest peremehe tahtel on talle roosa
patsipael pähe seotud, selja peale soeng tehtud ja jalgade otsa kindad tõmmatud.
Et käpakesed ei külmetaks.»
Eelmine aasta seikles ta UAZiga Saaremaal. Tee lõppes kuidagi äkki otsa ja
vastu tuli merelaht, millest siis UAZ ilusti läbi sõitis. Männardile meeldib
avastada asju ja käia uutes kohtades ning see ongi üks võimalus lisaks mägedes
ja vee all käimisele ning purjetamisele. Tema jaoks on auto pelgalt vahend
edasiliikumiseks või millegi saavutamiseks, mitte kultusobjekt.
Kõige rohkem meeldib Männardile aga reisida jalgsi, sest siis pääseb
praktiliselt igale poole.
Kiire ja odav jalgratas
Jalgratta ostis Männard endale täpselt kümme aastat tagasi, kui ta sai
filmis «Ameerika mäed» näitlemise eest 2400 krooni. Tollel ajal oli see röögatu
summa ja ta mõtles, kuhu oleks seda kõige parem investeerida. Rattapoest
juhuslikult mööda minnes ostis ta nii kalli ratta, et ei julgenud emale ka öelda,
kui palju see tegelikult maksis.
Vastne jalgrattaomanik avastas, et jalgratas on väga soodne üleval pidada
ja väga kiire. «Õismäelt jõuab linna 20 minutiga, autoga 15 minutiga, aga
auto peab kuhugi parkima ka,» selgitab Männard.
Veelgi parem on olukord ummikute ajal, kui jalgrattur autodest mööda
vuhiseb. «Autode liikumiskiirus on sisuliselt null ja ei ole ohtu, et keegi
selja tagant otsa sõidab,» teab Männard oma kogemustest.
Jalgrattaga ei ole linnas ka parkimise probleeme. Männard on teda jätnud
igale poole. Ükskord läks ta Soome jõuluvana tegema ja jättis ratta
sadamasse peatumist keelava märgi külge. Tagasi tulles oli ratas alles, istus
selga ja sõitis koju.
«Ühe korra oli kaks päeva Balti jaamas mingi toru küljes, siis mingid
kurjamid püüdsid teda küll lahti nikerdada, aga ei saanud,» räägib ta. Ükskord
unustas Männard ära, kuhu ta oma ratta oli jätnud, ja kui ta lõpuks selle üles
leidis, siis tuli välja, et see oli nädal aega bussijaama taksopeatuses
seisnud.
Jalgrattateede projekteerijaid peab Männard diletantideks. «Ükski
jalgrattur ei sõida kusagilt ringiga, kui otse saab. Lisaks takistavad
jalgrattateedel sõitu hoolimatult paigaldatud äärekivid.
Kui kivi on paigaldatud asfaldist 3 cm kõrgemale, on see juba rattakummi
paksus.
Samasugustes oludes ei sõidaks ka ükski autojuht,» selgitab Männard. «Enamik
jalgrattateid pole lihtsalt normaalselt sõidetavad. Sestap jalgratturid ju
autoteele ronivadki. Midagi pole parata,» teab Männard oma kogemustest.
Tarmo Männardi soovitused jalgratturitele
Kui te ei taha, et teie ratas niisama lihtsalt ära varastatakse,
siis:
1. Ostke korralik U-kujuline lukk, mida tangidega on väga raske või lausa võimatu
läbi lõigata.
2. Tarmo Männard tegi oma kolmanda ratta (eelmised varastati ära) raamile
gaaskeevitusega metalltäpid peale ja lasi raami roostetama, sest sellise välimusega
ratas on väärtusetu müügihinnaga.
Kui te tahate liikluses ellu jääda, siis:
1. Tasub teada liikluseeskirju ja neid täita.
2. Enda plaanidest tasub märku anda ja käemärkide abil teisi liiklejaid
teavitada.
3. Ärge sõitke äärekivile liiga ligidal. Kui mõni auto teid ehmatab ja
esiratas kive riivab, on kukkumine garanteeritud.
4. Mida rohkem helkureid, seda parem. Nad ei ole kallid, aga võivad päästa
sinu elu.
5. Kiiver lihtsalt peab olema.
Kokkuvõtteks: Palun ärge laske ennast ära tappa – suremiseks on palju õilsamaid
mooduseid kui liiklus!