Jalgrattur
olgu ettevaatlik
Tarmo Männard, näitleja
Jalgrattaga olen Tallinnas sõitnud
kuus aastat. Sõidan 12 kuud aastas ja siiani on õnn mind soosinud: olen elus.
Jalgratta tippkiiruseks linnatänavatel olen mõõtnud kuni 50 km/h ja on selge,
et see sõiduk peab sõitma sõidu- mitte kõnniteel, kus igal hetkel võib mõni
jalakäia ootamatu sammu astuda (50 km/h tähendab 18m/s).
Aga sõiduteedele ei mahu enam autodki…Kuidas olukorda parandada, ei tea.
Tundub, et neid, kes on “pumba” juures, jalgratturid eriti ei huvita
(vabandust, Erika!) ja jalgratturid omakorda pole otsustajad.
Jääb üle lohutada, et 25 laipa aastas polegi nii palju, surnud autojuhte on kõvasti
rohkem!
Lõpuks minu ellujäämissoovitus:
a) Kandke kiivrit: löök peaga vastu kanalisatsioonikaevu äärt ei pea olema
tugev, et tappa- nõnda sai jalgrattaga surma mu pinginaaber.
b) Ärge põlake käega suunanäitamist: uskuge, otsasõiduoht väheneb
tunduvalt, kui tagant tulev autojuht teab, mida plaanite.
c) Püüdke sõita hästi kindlalt, isegi nahaalselt: kui tagant kostab suure
veoauto mürin, hingake sügavasti sisse ja sõitke ainult otse, otse, otse…
sest riivates esirattaga äärekive on kindel, et kukute ja teid ei päästa
enam miski.
d) Mida rohkem helkureid, seda parem: mõtelge, kui nõme on surra teadmisega,
et kõik oleks läinud teisiti, kui see kurrrrrradi autojuht oleks teid NÄINUD.
