Tõtt öelda ei tea ma kummipaatidel peaaegu ühtegi probleemi olevat. Minu vanim kummikas on 10 aastat vana ja näib olevat veel täiesti kobeda välimusega. 

Kummipaadi võib võtta seljakotiga selga ja tassida vajadusel kümneid kilomeetreid. Teda võib vette lasta, kus süda ihaldab, ja välja tulla, kus meeldib. 

On kolm asja, mida kummipaadid kardavad: Teravad (metall) esemeid, siis päikesekiirgust ja lõpuks murdlainet. 

Esimese vältimine on suhteliselt lihtne. Võtke matkale kaasa võimalikult vähe nuge, kääre, nõelu jms. 

Teisega toimetulek pole ka keeruline: peale randumist laske paat natuke tühjemaks ja keerake põhi ülespidi, siis kiiritab päike paadi põhja, mitte pontooni. 

Kolmanda probleemiga on vähe keerulisem konkreetseid soovitusi jagada, aga universaalne nõuanne on, et probleemist, st murdlainetest tuleb võimaluse korral lihtsalt hoiduda! Kui see on võimatu, püüdke lainet vastu võtta nina, või ahtriga. 

 Kummipaadi juhtimine on võimalik selgeks saada nö. "käigu pealt". Kummipaadiga on võimalik nii sõuda, kui aerutada. Mina eelistan aerutamist, sest siis on mõlemad sõitjad näoga sõidu suunas ja ka raskus on ühtlasemalt jaotunud. 

Üksi sõites tuleb asetada muidugi aerud tullidesse ja sõuda , sest lameda põhja tõttu hakkab ühe aeruga aerutades paat hirmsasti lengerdama. Soovituseks veel niipalju, et kummipaati juhib (erinevalt kanuust) eesistuja. Tema peab suuna andmiseks sõudma kordamööda mõlemalt poolt. Tagaistuja sõuab kogu aeg, ka keeramise ajal, kui paat võib olla jõega risti. Kiilu puudumise tõttu hakkab kummipaat vastasel korral lihtsalt pöörlema, jätkates sõitmist otse.

Joonisel 1 tagaistuja ei sõua ja paat jätkab keereldes liikumist otsesuunas.                                   Joonisel 2 muudab paat sõidusuunda.