Ja korraga... Oli Jäätma küla juures heidetud üle jõe ilmselt sillana kasutatav puutüvi, nii et selle alt läbisõitmiseks tuli paadipõhja pikali visata. 

Jõgi oli sel hetkel kärestikuline. Peale seda tuli kohe 90 kraadine pööre. Paati tuli vett sisse ja tasakaal  kadus nagu "Estonial". Otsustasin sõita kähku kaldale. Selleks tuli pöörata alus jõevooluga risti. Paat kõikus päris vastikult. Õnnetuseks oli sealsamas veepinnal üks puuokstesse takerdunud palk, mis oli samuti risti. Vool lükkas paadi külg ees vastu palki ja surus ta hetke pärast juba vee alla.

 Kaido jõudis kaldale hüpata ja ka Kustase paadist välja aidata. Mind tõmbas vool koos paadiga allapoole. Sain puust kinni ja sumasin kaldale, aga ainus kuiv riietusese oli peas olev müts. 

Järgmisel hetkel ujus paat allavoolu, aga Kaido abiga olin suutnud end siiski kalal tõmmata.  Kaido jooksis paadile järele, mina püüdsin lõket teha. Kahjuks olid oksad niisked ja kuuski, ega kaski lähedal polnud. Olukord oli üsna meeleheitlik, ent üks õrn lootus meile jäi. Nimelt oli maantee ja jõgi, mis vahepeal olid tiirutanud teineteisest soliidses kauguses, jälle kokku saanud. 

Mõni minut peale laevahukku sõitiski teed mööda punast värvi Žiguli. Vehkisin kõigi oma nelja jäsemega. Auto sõitis mööda... ja jäi seisma, ning tagurdas! Avanes uks ja seest küsiti nagu `94 aasta mereekspeditsiooni ajal: "Kas vajate abi"? 

"Jah, kas siin lähedal on mõni maja?"

"On, teed pidi umbes pool kilomeetrit edasi."

"Kas saate poisi sinna viia, me käisime jõe peal kummipaadiga ümber."

"Saame küll"

"KUSTAS, KÄBE SIIA!" 

Kustas oli peitnud ennast vinge tuule eest põõsastesse. See oli tol hetkel parim. Usun, et lugeja kujutab ette, mida kujutavad endast talvised lepad ja pajud. Ja mis lood on nende põõsaste tuule ja soojapidamisega. 

Auto juurde joostes jäid vaesel poisil kummikud hangedesse kinni  ja üks  neist tuli jalast päris ära. Nii liipas siis vaene mees auto juurde, ühe salas kummik ja teises sokk. Žigulis olid kolm inimest ja televiisor. Nii pidi üks reisija meie juures maha jääma. Ajasime juttu, tegime tegime sutsu. Kaido ja auto jõudsid kohale üheaegselt. Üks kummipaadiga ja teine rõõmusõnumiga. Pererahvas oli kodus, ja saun juba küdes.

Žiguli viis meie ülejäänudki asjad maja juurde ja sõitis minema. Meie liipasime omal jalal need paarsada meetrit. 

Siis sain ma aru, mida tähendab üks korralik hüpotermia. Altpoolt põlvi olid jalad täiesti tundetud. Kukkumast takistasid pahkluid kõvasti kinni hoidvad jäigavõitu saapad. Hüppeliigiseid minu teadvus ja tahe enam ei kontrollinud. Peremees oli juba väraval. Ta oli parajasti "Niva" garaažist välja ajanud. Selgitasime talle olukorda ja mees näitas napisõnaliselt, kuspool see saun asub. 

Kaido tegi tüdrukutele kiire kõne, millest jäi meelde tore fraas: "Kas saaksite meile järgi tulla, me läksime natuke ümber." Tüdrukute rahustamiseks kasutas ta õnnetusest rääkides peaaegu et deminutiivset kõnevormi.

Sauna ukse peal tuli vastu perenaine, kel oli saunalinasse mässitud Kustas süles. "Noh, kas saite need ülejäänud kah elusalt kätte?" 

"Jah saime. Meie olemegi."

"Oh ja mina mõtlesin, et mingid poisikesed!"

Ei olnud poisikesed. Täitsa täismehed olime. 

 Käisime laval, soojenesime ja tulime siis välja. Kustast lebas sel ajal juba peretütre voodis vatiteki all, mekkis  kartulisalatit ja "Kinder buenot" ja jõi sooja teed.

Peagi jõudsid ka Kaili ja Anu kohale. Tänasime lahket pererahvast nii- ja naapidi, istusime autosse ja sõitsime Sirtsi. Mune värvima ja sööma!

Reisi pikkus ca 16,4 km.