SALINÕMME-KÕRGELAID-MUHU

22-25. 06. 2000 võtsin ette jälle sõidu Hiiumaalt Puise ninale. Kuna Anu oli haige võtsin asendusmehena kaasa tema 11 aastase poja Kustase. 

Heltermaa sadamas püüdsime hääletada ja kohe esimene auto viis meid Salinõmme, kus siis kohalikus kalasadamas veeskasimegi paadi. Peatusime seekord Kõrgelaiul, kus kunagi vändati eesti  "Robinsonide"- tõsieluseriaali.

Uurisime saart, tegime lõkkeplatsil süüa ja mõtlesime, et siin võiks ju paar päeva elada. Tuul oli läänest, oli üsna tugev ja kohati tibutas ka vihma.

Järgmisel päeval tulid külalised: mehed kaatriga, millele kirjutatud "Hiiumaa laidude kaitseala". Suureks üllatuseks saime teada, et Kõverlaiul ööbimiseks tuleb laidude kaitseala keskusest eraldi luba nõutada. Keskus asus sealsamas Hiiumaal, Salinõmmes. Saart on võimalik "kinni panna" ka telefoni teel ja tasuda pangaülekandega. 

Õnneks ei olnud nad kurjad mehed. Raha mul too hetk maksmiseks polnud, nad kirjutasid tšeki, ja maksin ülekandega juba hiljem, Tallinnas. Meie pääsesime isegi poole hinnaga, kuna koristasime saare keskelt ära mingisuguse geodeediliste mõõtmiste jaoks maha laotatud hiigelsuure valgest kilest risti. Tuleb tunnistada, et olin geodeetide peale üsna tige: kui see rist oleks viidud ära kohe peale pildistamist, oleks koristamine piirnenud lihtsalt rullikeeramisega. Tuule, vee ja päikese mõjul oli aga kile pudenenud pisikesteks tükikesteks, mida siis ükshaaval kadakate vahel korjata tuli. 

Veetsime saarel kaks ööd ja ühe päeva. Ülejärgmisel hommikul hakkasime hea taganttuulega mandri poole kihutama. 

Tahtsime jõuda Sipelgarahule ja sealt edasi Kumari peale. Ahelaiul tegime kerge seljasirutamis-hügieenitoimetamise peatuse. Kuna see laid peaks olema reservaat, kuhu tohib vaid hädakorras minna, siis tegime, nagu kaitseala mehed olid meid õpetanud: Nähtamatut piiri ületades karjusin paar korda kõva häälega "APPI!"  ja kuna keegi appi ei tulnud, pidin hädaolukorra ise ära lahendama. Hädaolukord ei olnud eriti hull ja juba paari minuti pärast sõitsime edasi ida suunas.

Olles Ahelaiust ca 2 km ida suunas sõudnud, tabas meid sama saatus mis Erkit ja Tiinat neli aastat varem. Õnneks polnud tegemist tormiga, aga vastik tunne on küll, kui tuul äkki vait jääb, siis 10 minutit mõtleb ja uuesti puhuma hakates 120 kraadi oma suunda muudab. 

Niisiis pöördus läänetuul kirdetuuleks ja Kumari, ning Puise nina jäid taas nägemata. Maabusime Kustasega jälle Muhus, Nõmmkülas, Seanina lähedal.