HAAPSALU-NOAROOTSI-VORMSI-HÕRALAID-HELTERMAA

23-25. 06. 1995 otsustasime proovida jõuda kummipaatidega ( meid oli siis juba neli: Lisandunud olid Anu Audse ja Tiina Tauraite ) Vormsi kaudu Hiiumaale. 

Ehk siis rongiga Haapsalusse, sealt paadid vette ja Noarootsi. Tõtt-öelda oli ilm üsna tuuline. Esimese hooga oli tunne, et me ei saagi Haapsalu lahest üle. Tegime Erkiga väikese proovisõidu ja selgus, et saab küll! Ikka tasa ja targu (See ei ole argus) tõi aerutamine Noarootsit meile lähemale. Või siis meid Noarootsile lähemale. Eks olenes, kustpoolt vaadata. Jõudsime kohale ja juhindudes vanasõnast "Valge mees kaks korda reha peale ei astu" kontrollisime enne järele, et me ikka tõesti mandril oleme, mitte saarekesel, nagu eelmisel aastal juhtus. Olime küll mandril. Paadid seljakotti ja mööda Noarootsit natuke Vormsile ligemale. Paadid jälle vette ja üle voosi kurgu.

Ilm oli jahedavõitu ja tibutas vihma. Ainus telk, mis mul tol hetkel oli, oli presendist. Hirmus suur ja raske, seetõttu polnud me teda kaasa võtnud. Minul oli kaasa ikka seesama vana hea kile, mida vihma korral üle paadi tõmmata ja Erki oli oma meeskonna varustanud rulli prügikottidega. Lisaks rääkisid Erki-Tiina, et saarel pidutsevad ja ootavad meid külla nende kursusekaaslased. Kuskohas pidu toimub, täpselt ei tea. Vist oli Rumpo küla ja vist oli taluperemehe nimi Peterson. Aga võimalik, et kursakaaslased tulevad meile üldse sadamasse vastu.

Sviiby sadamasse jõudes olid kõik märjad ja hüpotermiagi polnud enam teab mis kaugel. Tiina oli kõige õhemalt riides ja osava käsitöölisena meisterdas tüdruk endale prügikilekottidest kehakatted. Üks kott seelikuks. Teisest tehti  vestike. Kolmas kott kapuutsiks. Näo jaoks oli koti sisse lõigatud auk. Noor näitleja kõige rohkem...... eeee.... nunna!  Selle vahega, et kui nunnal on näha nägu ja käed, siis Tiinal  hoopis nägu ja jalalabad. 

Sadama lligidal peitsime paadid põõsastesse ja läksime 6 km kaugusele Hullosse otsima Erki ja Tiina kursusekaaslasi. Selles saare suurimas asulas, jaanitule ääres neid igatahes polnud. Läksime siis otsima Rumpo küla. Ka pime kana on tera leidnud! Kahjuks polnud me segi mitte pimedad kanad. Asula oli inimtühi ja vaikne. Õnneks tuli tee peal vastu kohalik taat. Edasi arenes Erki ning mehe vahel umbes sellise sisuga jutuajamine: 

"Tere, kas te oskate palun öelda, kus elab Peterson?"

"Tere jah. Kesse?"

"Peterson."    

"Petersell?"

"Peterson!"

"Petersell?"

"Ei, Peterson!!"

"Ah Petersell...."

"Peterson!!!"

"Ei, ikka Petersell!"

"PETERSON!!!!!!!!!! "

Siis sekkusime juba meie, võtsime vihast väriseval Erkil kõvasti kätest kinni ja vedasime ta eemale rahunema. Erki arvas tõemeeli, et külamees lihtsalt irvitab ta üle. 

Seisukord oli üsna nutune, sest olime märjad ning külmunud. Nagu öeldud, oli Hullosse tehtud suur lõke, mille paistel saime end kuivatada, saatjaks jaanituleliste laul ja mörin.

Siis oli ju vaja veel paadid Hullo sadamast ära tuua. Erki ja Tiina hakkasid süüa tegema, mina Anuga läksin paatide järgi. Vihma tibutas. Oli külm, niiske ja väga nukker olemine. Kurb lugu. Marssida ca 5 km paatideni ja siis veel 5 km koos paatidega tagasi. Midagi polnus parata. Keegi pidi selle ju ära tegema.

Ja äkitselt, poolel teel Hullost paatide juurde peatus meie kõrval Chevy Van! Uks lükati lahti ja juht küsis: 

"Kas olete hädas?" 

Mille peale meie vastasime puhtsüdamlikult

 "Jah. Me oleme hädas!"

 Selle peale küsiti autost: 

"Hea küll, aga kuidas saab teid aidata?"

Seletasime oma loo ära. Mees kuulas,  võttis meid peale, öeldes:

"Usun, et saan teid aidata." 

Aitas paadid ära tuua ja viis ühte remondis olevasse hoonesse, öeldes: 

"Tahan siin just ühe baari ja öömaja ehitada. Mul on remont pooleli ja voodeid pole, aga ehk saate hakkama".

 Loomulikult saime!

Järgmisel hommikul viis hea aitaja meid oma Chevyga saare kagunurka, Mõisanina kanti ja sealt lasime paadid vette, et jätkata teekonda. Ilm oli läinud ilusaks, lained olid suured, aga erakordselt rahulikud ja laisad. Tuul oli tagant ja saime taas edukalt katsetada algelist purje: suurt vihmavarju. Meid ootasid ees 12 km merd, st. umbes 4 tundi aerutamist. 

Maabusime korraks saarekesel, mille nimi on Eerikulaid või ka Eerikukivi (58 54,48`N 23 06,47`E) See oli lihtsalt sirutamispeatus, sest paadis ju asendit muuta ei saa. See tähendab, et niisama niheleda on muidugi võimalik, aga pole võimalik ei püsti tõusta, isegi mitte põlvitada, rääkimata erinevate loomulike vajaduste rahuldamisest.  

Kuna saar oli tõeliselt madal, polnud me sugugi kindlad, kas mõni suurem laine kogu maalapikesest öösel lihtsalt üle ei pühi. Seepärast aerutasime veel natuke, ning lõpuks olimegi Hiiumaa külje all oleval Hõralaiul (58 53,59`N 23 03,53`E) ! 

Üks suur unistus oli taas teoks saanud! Tavalise vene päritolu, aerujõul liikuva vaummipaadiga on võimalik läbida ka selline vahemaa, nagu Vormsilt Hiiumaani! 

Mage vesi oli kulunud oodatust kiiremini, sestap tegime toitu mereveest. See on vägagi võimalik. Makaronid tulevad täiesti söödavad. Seejärel proovisime teha mereveest ja Tiina leitud põdrasamblast ka teed. Keetsime maitsva joogi valmis ja panime piibud tossama. Erki võttis esimese sõõmu. Ükski lihas ta näos ei liikunud, kui teepoti mulle ulatas:

"Maitse ka!"

Maitsesin. Olen elus ikka igasuguseid asju proovinud, aga SEE tee...... noh, kuidas seda öeldagi....... eks proovige ise! Esialgu on keelel lihtsalt selline tammine merevee soola maitse. Hetk hiljem tunnevad maitsmiselundid sellist ümarat, natuke täidlast põdrasambla mõrudust. No ja kui need maitsed siis üks hetk segunesid, siis oli see ikka selline dünamiit keelel, et.... Erki arvamuse kohaselt määrisid muistsed kütid arvatavasti just selle vedelikuga enne mammutijahile minekut nooleotsi!

Järgmisel hommikul sõitsime sealt edasi Hiiumaale  Tuul oli endiselt tagant, aga hulga vaiksem, kui enne, seega pidime ikkagi taas aerutama Rohuküla sadamasse ja sealt tulime praamiga mandrile tagasi.