HAAPSALU-NOAROOTSI-VORMSI

                                                                                                                                                                                                                                                     1993 aasta suvel plaanisin sõita koos oma õega Vormsi põhjaküljel olevale Suur-Tjuka laiule. Olles Haapsalus ja vaadates Rohuküla bussi ja praamiaegu selgus, et olime tulnud liiga hilja. Rohukülasse ja sealt edasi oleks saanud alles järgmisel päeval. Ööbimispaika otsides jõudsime mere äärde, ning vaadates peegelsiledat veepinda ja tundes täielikku tuulevaikust tuli idee, mis oli oma geniaalsuses lihtne ja lihtsuses geniaalne! Hoiaks õige bussi ja bussi- ja praamiraha üldse kokku! Sõidaks õige Noarootsi ja sealt Seasaare kaudu Vormsile? 

Proovida ikka võib! Puhusime paadi täis ja liuglesime üle hiirvaikse Haapsalu lahe. Ööbisime Österby küla lähedal. Telki meil polnud, lasime kummipaadi tühjemaks ja katsime end tekiga.  Järgmisel hommikul jõudsime Seasaare vastu, Ramsi poolsaarele. Nähtud vaatepilt kahandas meie hoogu tublisti. Merel olid vahused laineharjad. Oli keskmise tugevusega lõunatuul aga tormijärgne laine oli suur.  Kuna pool päeva oli kõndimisega kaotatud, ei jäänud muud üle, kui proovida. Tundus siiski, et täna mingit ülesõitu küll ei toimu. Paati vette lükates viskaski sõiduki mitu korda vett täis. Murdlaine ongi üks kummipaadi kurjemaid vaenlaseid. Eks tuli püksisääred märjaks teha. Tiina istus paadi päras ja aerutas, mina sikutasin eestpoolt paati kõige kurjematest murdlainetest eemale, siis tuli kähku paati hüpata ja kõigest jõust sõudma hakata. Arvata viiendat-kuuendat katset saatis edu! paat ei läinudki vett täis ja tuul ei tõuganudki meid poolkülitsi randa tagasi!

Kaldast eemal avamerel oli laine tõesti palju rahulikum. Jõudsime mõne aja pärast Voosi kurgu keskel asuva Seasaareni( 59 00,8`N 23 23,1E). Tegime väikese puhke ning söögipausi ja algul lootusetuna tundunud ettevõtmine päädis kolme tunni möödudes Vormsile jõudmisega. 

Tuul tõukas meid küll tublisti lõuna suunas, nii et maabusime Vormsil. 93 km/r, esmakordselt mainitud 1391 a-l  valge tuletorni, ehk siis Norby küla juures. Kummipaadi suurimaks eeliseks ükskõik missuguste muude sõiduvahendite ees on kahtlemata tema kergus. Üks inimene jõuab seda vabalt seljas kanda. Seega on võimalik minna ükskõik missuguse veekogu kaldale, puhuda paat täis, sõita ükskõik kuhu, lasta paat tühjaks ja jätkata teekonda. lasimegi paadi õhust tühjaks. kuivatasime veidi, toppisime kotti ja kõndisime maad mööda Diby külani, keerasime saare peamagistraalilt vasakule ja otsisime mere jälle üles. Pumpasime paadi täis ja külastasime Suur-Tjuka saart. 

Tähelepanu julgen juhtida veel Vormsi kirikule. Ta ei ole kõige väiksem kirik, mida oma elu olen kohanud, aga see-eest on ta üks nendest vähestest tornita kirikutest!  

Tagasi koju otsustasime tulla praamiga ja siis selgus veel üks tore seik- tuleb välja, et pileteid Vormsi praamile ostetakse Rohuküla sadamast, makstes kohe kahe otsa hinna. Vormsil keegi piletit ei müü, ega kontrolli. Ehk tasuta praamisõit oli kohe nagu..... kingitus!