ROHUKÜLA-LIIA-ROHUKÜLA-HOBULAID-HAAPSALU

20-24. 06. 1997 oli ilm tormine. Olime tulnud jälle Rohukülasse, tuul oli kagust ja  otsustasime seekord vaadata allapoole. 

Kaart, mille järgi sõitsime, oli 90-ndal venelaste poolt välja antud maanteedekaart. Vaatasime siis selle järgi, et sadamast kagu suunas ja sobival kaugusel peaks asuma Kuivarahu laid. Peale Kuivarahu tuleb juba Matsalu looduskaitseala. Aga nii kaugele me aerutada ei viitsi. Läksime siis seda Kuivarahu otsima ja ka leidsime. Asus küll kaugemal, kui kaardi pealt võis arvata, aga igatahes oli sama kujuga. 

Väga ilus laid, keegi oli meisterdanud sinna ka saunakerise ja raami, mille ümber kilet mässides saanuks leilisauna. Laid tundus küll kaardilolevast tingmärgist mõnevõrra suurem, aga noh, "Eks need vene kaardid olid ju teadagi ebatäpsed."

 Järgmisel päeval läksime paadiga merele luikesid pildistama. Oli tuuline, aga me olime saare allatuuleküljel. Siis pidas meie ligidal kinni kakuaam. Paadist ronis välja sõbralik kalamees, kes selgitas meile meie mõnevõrra pikantset situatsiooni: See ei olnud Kuivarahu!

Kuivarahust olime me märkamatult mööda sõitnud. See oli Liia. Saareke, mille suurus ENE andmetel 0,52 km/r ja mida on esmakordselt mainitud juba 1526aastal.  See on saar, kust 25 septembril 1944 pääses Rootsi põgenema ainus Otto Tiefi valitsuse liige, riigisekretär Helmut Maandi. Kusjuures tema tuli sellele saarele Põgari-Sassi külast üle Tauksi laiu, jalgsi läbi mere. Olgu öeldud, et Liialt Tauksini on 1, 8 km! 

Aga see on kõik ajalugu. Praegu kuulub Liia Matsalu LK-sse. Vähe sellest! Liia laid on lausa reservaat! Sinna ei tohiks lähedalegi minna, rääkimata ööbimisest!

Õnnetuseks olime me seda kõike juba teinud!

Tuul oli vahepeal tõusnud aga midagi polnud parata. Pakkisime oma kompsud kokku ja istusime paati. Vaatasime merd... tegelikult ei ole ju mõtet eluga riskida, kui just hädavajadust ei olnud. Meil NII hädavajadust ei olnud. Sellise tuule-tormiga eelistaksime pigem trahvimaksmist! 

Peitsime siis endid saare keskele põõsaste alla ära ning lootsime, et ehk looduskaitsjad meid seekord ei märka. Ehk peavad nad seekord meid siilideks või kitsekesteks. Olime siis saare peal tormivangis kaks päeva. Eeskätt veetarbimist tuli kõvasti piirata. Saarel on küll kaev, kuid selle vesi ei kõlba juua.  

Teades, et Alain Bombard jõi 1951 aastal kummipaadiga Atlandit ületades 3,5% soolasisaldusega ookeanivett, uskusime, et kümme korda magedam Läänemere vesi on selle kõrval süütalapse lalin. Ammutasime siis pajaga merest märjukest ja .... tegelikult see oligi nii! Kuna olime kaasa võtnud pudeli pipraviina, siis proovisime segada margariitasid. Tuleb tunnistada, et paremaid tulemusi andis nö pealejoomine: Lonks viina ja siis merevett peale, või siis vastupidi: Kõigepealt kõvasti merevett alla ja siis lonks viina peale. Igatahes on Läänemere vesi mitte ainult söödav, vaid ka täiesti joodav

Hiljem ilm paranes veidi, aga tuul oli teinud 180 kraadise pöörde. Seetõttu olime meiegi sunnitud otsa ümber pöörama ja tagasi aerutama. Muuhulgas leidsime ka kadumaläinud Kuivarahu üles: see oli tol hetkel ca 50 cm pealpool veepiiri, umbes 3m lai ja mõned kilomeetrid pikk kitsas maariba. 

Plaanidele jäädagi jaaniööks siiasamasse tõmbasid kriipsu peale nii küttematerjali puudus (lõpuks oli ju ikka jaanilaupäev ja siis tuleb teha jaanilõket, eks) kui ka ohutus- Aga mis siis, kui öösel veetase tõuseb ja lained meid sõna otseses mõttes merre uhuvad? Ilus plaan, aga elu on veel ilusam!

Suundusimegi siis alguses Rohuküla sadamasse, et mitte oma 2 kilomeetrise tunnikiirusega praamiteed ületama ei peaks  ja jaaniõhtuks jõudsime üle kolme aasta taas kord Hobulaiule. Tore oli Ennul kätt suruda ja näha, kuidas ta lapselapsed kasvavad.

Saarelt ära tulles oli laine tõeliselt suur, ja edelatuul ebameeldivalt tugev. Ära minna oli vaja, sest kiirustasin taas " Musketäride" etendusele. Hobulaiu elanikud olid paadisillal ja jälgisid binoklitega, et kas me tõesti ka järgmise laine tagant välja tuleme. Tulime küll. Kuigi minul isiklikult pitsitas rinde alt ikka tugevasti. Torm tahtis meid kõigest jõust Noarootsi poosaarde viia, aga sõdisime südikalt vastu ja meie püüdlusi kroonis lõpuks edu!

Sõitmine oli eriti aeglane seetõttu, et iga 10-15 sekundi järel tuli nina vastu lainet keerata, et paat kummuli ei läheks või merega ei täituks. Jõudes Haapsalu lahte sisse, hakkas maa laineid takistama ja ka tuul jäi pisut vaiksemaks.  Muutsime käigult  plaane ja maabusime Pullapää ranna asemel lõpuks otse Haapsalu supelrannas. Kahjuks polnud ilma tõttu ühtegi suplejat, kelle ees oma saavutusega eputada. See-eest saime Erkiga viimastena viimase bussi peale. Teised Tallinnasse minejad jäeti maha järgmist päeva ootama! 

Reisi pikkus ca 26,5 km.