KABERNEEME-KOIPSI-KABERNEEME

22-26. 06 2005 Tegelikult ei juhtunud selle reisi jooksul midagi põrutavat. Sõitsime autodega Kaberneeme tippu, Pumpasime paadid täis ja aerutasime Koipsile. Mina, Anu, Sanna.  Kaido ja  Klaarika ning nende lapsed Siim ja Hanna.
 Umpa oli juba pooleteise aastane ja tuli kah kaasa.
Pikk see maa ei ole.  Umbes kilomeeter sõudmist ja ollaksegi kohal.
Koipsil panime lahe kaldale telgid üles, tegime lõket ja molutasime seal õige mitu päeva. Kustas tuli meile hiljem järele. Tal oli nimelt vaja 9 klassi lõpupidu maha pidada.
Algne plaan oli külastada ka teisi lähedalasuvaid saari. Kahjuks see ei õnnestunud, sest ilm oli üsna tuuline ja ei Rohusi, ega ka Rammu külastamisest ei tulnud miskit välja.
    
Aga nii pisikesel saarel kui see on, ei peagi midagi erilist tegema, et end hästi tunda. Piisab lõkkest ja merele vaatamisest.
Ühel hetkel läksid kõik peale minu minema. Tõsi, kohale jõudis Tanel oma elukaaslase Liinaga.
Tuul oli põhiliselt edelast. Ühel õnnetul hommikul avastasime, et Umpa paat oli üksi minema sõitnud. Ja lisaks paadile oli kadunud ka vette jahtuma pandud toiduained. Pika otsimise peale nägime vee all veidrat värvust. Ühe paki heeringat saime igatahes kätte!
Ja kui me siis lõppeks kodu poole hakkasime aerutama, läkski asi õige põnevaks: Edelatorm oli paisunud. Niipea, kui neemenuki tagant nina välja pistsime, hakkas tuul meid kirdesse ära lükkama. Nalja polnud, sest kui Kaberneeme tippu oli, napilt kilomeeter, siis Juminda poolsaarele oli 15 korda rohkem! See tähendas tundidepikkust loksumist.
      
Lõpuks keerasime paadininad otse läände ja sõudsime kõigest jõust. Selge oli, et ainus päästetee asub seal. Otse vastutuult me aerutada ei oleks jaksanud ja nii keerasime end pisikese nurga alla. See tähendas, et me ei pidanud kogu vastutuulega võitlema. Igatahes andsime vaikides aerudele valu. Tuul lükkas meid meid tublisti põhja suunas ja meil jäi üle vaid loota, et  enne lahte sisse jõuame, kui tuul meid saare põhjatipust mööda lükkab.
Pikkamööda kroonis meie püüdlusi edu. Saar varjas osa lainetust ja üsna viimasel minutil õnnestus meil kuivale maale pääseda.
Liina julguse- ja vaprusevarud oli see sügamine põhjalikult kokku kuivatanud. Esimeseks korraks oli seda kõike ilmselgelt liiga palju. Liina tahtis süüa ja magada. Oma voodis.
Õnneks oli saarel ka mootorpaat. Ja Taneli-nimeline paadimees viskaski Taneli, Liina ja minu kuivale maale. Sealt kojusaamine oli juba käkitegu!