HELTERMAA-KAEVATSI LAID-AHELAID-MUHU   Ca 23, 5 km

22-25. 06. 1996 tahtsime sõita Hiiumaalt Saaremaale. Õigemini küll Muhusse. Seltskond sama, mis eelmisel aastal. Tarmo, Erki, Anu ja Tiina. 

Sõitsime praamiga Hiiumaale , Heltermaa sadamasse ja sealsamas, sadama kõrval puhusimegi sõidukid täis. Ilm oli ilus, tuul oli läänest, aga maa varjas selle kenasti ära. Sõuda oli mõnus! 

Esimese õhtuga jõudsime Kaevatsi laiuni. Panime laagri siis mereranda püsti ja kuulasime pisut maad. Saarel on olemas mageda veega kaev ja miski talu. Üks seltskond valmistus seal just jaanipäevaks. Saatsime siis tüdrukud vee järele.

"Aga mida me neile ütleme"

"Aga te võtke kaart ja kompass pihku, teeselge orienteerujaid, jookske põõsastest välja inimeste juurde ja küsige lõõtsutades, et: Kuskohas....eeeee....kas finiš on siin vä!" 

"Ei , te küsige parem lõõtsutades, et: Kas Aegviidu on veel kaugel vä?" pakkusime me Erkiga varmalt

Nali oli ju selles, et kuna tulime kummipaatidega, ei vajanud me maabumiseks paadisilda.  Seetõttu oli seltskonna jaoks tõeline üllatus, kui tüdrukud  põõsaste vahelt välja ilmusid.

Järgmisel hommikul hakkasime sõudma edasi lõunasse. Tuul oli pööranud loodesse, meile peaaegu vastu, aga edasi minna ikkagi sai. Aeglaselt, aga kindlalt. Lõpp-punktiks olime valinud viimase, Ahelaiu. Vaatepilt, mis avanes oli imeline: Mõnda aega sõudes, hakkavad osad laiud selja taha ära kaduma ja eestpoolt teised jälle merest välja kerkima. Ahelaiule me õhtuks ka jõudsime. 

Vahemaa Ahelaiult Muhusse  oli selle retke kõige pikem-7,6 km. Mina ja Anu lahkusime üks päev varem, sest pidin jõudma Musketäride etendusele. Jubedavõitu see minek oli, sest tuul ja laine oli paisunud, aga ära me sõitsime. Õnneks oli tuul pööranud loodesse, st meile poolviltu tagant. Samas tähendas see seda, et kui midagi oleks juhtunud, oleks me saanud triivida vaid edasi, kuni Muhumaa vastu tuleb. Vahepeal saime ka vihmavarju kasutada. Suurema osa ajast tegelesime siiski vee väljaloopimisega ja tasakaalu hoidmisega. Maabusime Seanina  juures. 

Jõudsime siis kenasti Muhumaale kohale ja pakkisime kummipaadi seljakotti. Merel hakkasid tekkima esimesed "jänesed" Õnneks oli Erkil-Tiinal ju veel aega! Küllap see meri järgmiseks päevaks maha rahuneb.

Kuna bussid hilise aja tõttu enam ei käinud, tõstsime pöidla püsti. Esimene auto viis meid 13 km kuni asfaltteeni. Mõned kilomeetrid astumist ja jõudsimegi Kuivastusse. Üle vee Virtsuni sõitsime tsivilistide kombel. Seal võttis meid Anuga peale üks pisibuss. Toyota "Hiace" oli otsustanud nimelt peale võtta kõik hääletajad. Kui mälu ei peta, oli kuue istmekohaga autos 11 inimest. Politsei peatas mingil hetkel auto kinni, lasi juhil puhuda ja tegi trahvi, sest pisibussi teine istmerida oli paigaldatud omavoliliselt. Meid, taga kükitajaid ei pandud õnneks tähele, sest meile visati eestpoolt jopesid, mille alla peitu pugesime ja hiirvaikselt istusime.

Muuhulgas võeti peale ka kaks joobnud kurttumma. Üks oskas natuke siiski rääkida kah: kui tegime poepeatuse, hüüdis ta kaebliku häälega: "Õõõlu! Õõõõõlu!" Anti siis temalegi õlut! Kurttummad jäid lõpuks ikka päris vinti, nad kukkusid viipekeeles ilmselt anekdoote rääkima! Itsitasid omaette ja seletasid kätega. Õhk aina vihises nende peade ümber. Tundus, et lõpuks hakkasid nad lausa laulma! Kui päike looja läks ja jumalavalgus enam autoaknast sisse ei paistnud, jäid ka poisid vait. Nad lihtsalt ei näinud enam rääkida.

Erki ja Tiina tulid Ahelaiult järgmine päev.......... ja jäid ikka PÄRIS tormi kätte. Algselt tahtsid nad sõita otse idasse, üle Sipelgarahu ja Kumari, Puise nina suunas, aga keset merd tõusis loodetuul ja torm tõukas neid piki Muhumaa rannikut. Kaldale läheneda polnud võimalik, kuna see oleks võinud paadi kummuli paisata. Lained olid olnud tohutult suured. Visuaalsel hinnangul kohati kuni 2m kõrgused! Hiljem kaarti silmitsedes sai selgeks, et torm oli ajanud neid 8 tunni jooksul 20 km edasi. Maale jõudsid nad Muhumaal, Lõetsa küla juures.

Kummipaadi kohta, milles nagu eespool öeldud ei saa eriti asenditki muuta, on see imeline tulemus. Olgu öeldud, et seal ei saa tormi ajal ka üle ääre oksendada, sest seegi võib paadi tasakaalust välja viia. Tuleb oksendada hauskrisse (selle puudumisel supipotti) ja siis üle ääre kallata. Nii pika aja peale hakkab paat ka vaikselt survet kaotama ja teda tuleb nö välitingimustes jälle täis pumbata.

 Pärast seda reisi lubas Tiina Tauraite, et kummipaati ta enam iial ei istu. Mitte iialgi! Tiina on pidanud oma toonasest lubadusest tänaseni ausalt kinni. Õnneks ei puuduta see ammune lubamine purjekaid ( ka täispuhutavat "Prostori). Sestap ei ole mingit põhjust Teda mereajaloo annaalidest maha kanda.                                                                                                                                                         .