HAAPSALU-NOAROOTSI-VORMSI-HOBULAID

22-25. 06. 1994  otsustasime mina ja Erki Laur sõita taas Haapsalust Noarootsi ja sealt Seasaare kaudu Vormsile. Mäletatavasti oli tookord jaanilaupäeval ilm ikka kohe väga vihmane ja puhus tugev lõuna ja läänekaarte tuul. Alustasime jälle Haapsalust. Algul oli tuul tagant ja proovisime meie uut leiutist paadi edasiliikumise hõlbustamiseks: Vihmavarju.

Tuleb öelda, et taganttuulekursil oli selline asi päris kasulik: Mingil kumalisel põhjusel tuleb vihmavarjuga seilates käituda vastupidiselt tervele talupojaloogikale. Vihmavarju ei hoia mitte esimene sõitja, vaid tagumine. Paadi kursilhoidmine jääb siis esimese mehe jaoks, kes kahelt poolt aerutades nina otse hoiab. Niisiis kordan igaks juhuks veel üle: mitte puri ees ja rool taga, nagu purjekatel kombeks, vaid vastupidi. Puri taga ja rool ees! usutavasti on põhjus jälle kiilu puudumises, sest sõiduk saab keerata ju ikkagi kiilu (sverdi) ja rooli koosmõjul.

Noarootsi rannikule jõudes kuivatasime paadi enam-vähem ära. Tibutas peent vihma. Pakkisime paadi kenasti kokku ning toppisime seljakotti. Hakates edasi minema selgus, et olime oma õnnetuseks maabunud ühel pisikesel laiul! Saarekese laius võis olla vast 15-20 meetrit, aga kuna teda kattis kõrge rohi, ei osanud me mingit riugast kahtlustada. 

Ainult, et meie laiu ja päris Noarootsi vahel laius vast kümne meetri laiune veteväli! Selline, millest kuiva jalaga ikka läbi ei pääse. Eks puhusime kurja saatust kirudes siis kummipaadi jälle õhku täis, ronisime sisse, tõmbasime mõned korrad aeruga ja hakkasime paati jälle kokku tagasi pakkima. 

Kõndisime taas Seasaare juurde ja sealt hakkasime jälle Vormsi poole aerutama. Valisin juba läbikäidud tee, sest teadsin, et see on nii meile, kui ka paadile täiesti jõukohane. Kui ausalt üles tunnistada, siis olin enne reisi Erki emale lubanud, et me kummipaadiga merele ei lähe. Seetõttu tundsin kergeid süümekaid, sest meri oli ikka kohe päris tormine. Torm, nagu öeldud, oli läänest. See tähendas, et kui ka midagi oleks juhtunud, oleksime lihtsalt tagasi kaldasse triivinud.

Ja juhtuski! 

Seekord oli lainetus nii tugev, et uputas meie paadi Voosi kurgus täielikult vee alla. Algul tuli üks suur laine üle parda sisse, seejärel teine ja kolmas ning neljas....... rullis juba rahulikult üle paadi. Kaldalt vaadates oleks tundunud, et seisame lihtsalt vööst saadik vees. Aga selgus, et vett täis paat suudab ikkagi kahte inimest pinnal kanda.

 Lasime tuulel end randa kanda ja tegime lõkke üles. Ilm vaheldus iga poole tunni takka. Vihm vaheldus väga sompus ilmaga. Siis 15 minutit päikest, uuesti vihm ja jälle sombune ilm.  Ööbisimegi siis Ramsi poolsaarel. Telki meil polnud. Ööbisime kummipaadis, kile üle pea tõmmatud.  Nimetasime seda "Costeau veealuseks maailmaks" samanimelise teadusliku filmisarja järgi. 

Olime nõnda kaks ööd ja ühe päeva. Magada oli väga niiske, sest meie hingeõhk kondenseerus kile siseküljel. 23 juuni õhtu ronisime ägades paadist välja ja läksime jaanituld tegema. Esimest korda elus ei suutnud me lõket põlema saada, sest ümberringi oli kõik nii märg! Ometi oli jaanilaupäev. Midagi polnud parata, läksime jälle tagasi paati ja tõmbasime jälle kile üle pea. Lisaks polnud meil tollal magamiskotte ja pidime Erkiga kahepeale jagama villast sõduritekki. 

Järgmisel, 24 juuni hommikul sai teoks ka kõige julgemat kalamehelugu ületav seik: kui olime parajasti makaronid keema pannud, puistas üks kajakas taevast kadakate vahele kala! Kusjuures mitte mingisuguse kilu, vaid paadipingi pikkuse tuulehaugi! 

Kala oli ikka nii suur, et me mõlemad tahtsime tulevastele sugupõlvedele end koos temaga jäädvustada. Kõigepealt hoidis Erki kala ja mina tegin pilti, siis hoidsin mina kala ja Erki pildistas. Ja viis minutit hiljem oli purikas juba katlas.

Oli selge, et kui nüüd ka meil ära sõita ei õnnestu, jääbki üritus katki, sest toitu polnud me pikemaks peatuseks varunud. 

Torm oli õnneks raugenud, aga meid kimbutas uus häda-merel oli udu! Asusimegi uduga Seasaare poole teele, lootes et keegi meid kogemata alla ei aja. Umbes 20 minutit aerutasimegi ainult kompassi järgi, sest mandrit ENAM ei näinud ja Seasaart VEEL ei näinud.  

  Seasaarele me jõudsime, aga kui vähegi võimalik, ei soovita küll kellelgi sellist trikki korrata. Sealt edasi sõites hakkas udu hajuma ja nähtavus paranes jõudsalt! Vastupidi oleks muidugi olnud tervislikum. Ses mõttes, et hea nähtavus on palju olulisem Noarootsi ja Seasaare, kui Seasaare ja Vormsi vahel.  Laevasõidu tee läheb nimelt just Seasaare ja mandri vahelt. Madala veeseisu korral on Vormsilt võimalik Seasaarele jalgsigi minna. 

Saarel püüdsime hääletada, aga meie imestuseks ükski auto ei peatunud. Hiljem kodus slaididelt enda välimust uurides selgus ka põhjus! Pilte vaadates tundume ükskõik kellena, aga mitte vaprate meremeestena.... nimelt minul olid jalas pikad aluspüksid, mis eemalt vaadates olid äravahetamiseni sarnased võrksukkpükstega ja Erki oli lihtsalt... eeeee ... pehmelt öeldes IMELIK poolde põlve ulatuvates minu dressipükstes, seljas ürgaegne presentsturma ja enda konstrueeritud seljakott, mis koosnes kahest tavalisest vene seljakotist ja neid ühendavast nurgelisest alumiiniumprofiilist.

Tugev läänetuul ei olnud vaibunud ja mattis maha meie plaanid samas suunas edasi sõita. Pidimegi otsa teisele poole keerama ja oma reisi lõpetama Hiiumaa asemel Hobulaiul. 

Seal saime tuttavaks väga toredate inimestega: Ennuga, tema naise Eviga, nende poja Kalju ja lastelaste Kaido ning Kristiinaga. Saare lääneküljel elas veel Arno. Tema naise Anne oleks me hõredas roostikus peaaegu kummipaadiga alla ajanud, kui tuul meid tugevasti tõukas. Aerutamisega me parasjagu ei tegelenud, sest vaatasime imestunult kahte täiskasvanut, kes rinnuni vees midagi solgerdasid (hiljem selgus, et nad panid lihtsalt põhjaõngi).  

Imestus oli ilmselt vastastikune, sest Arno hõike peale

" Kust te tulete?" 

Vastasin mina

 "Vormsilt!"

 Erki, tahtes olla piinlikult täpne ka üksikasjades, hüüdis  lisaks

" Me oleme merel  juba kolmandat päeva!"

Nali on nimelt selles, et Vormsilt Hobulaiuni on umbes 3 km. Selle vahemaa läbimine kolme päevaga oleks lisaks kahele kummipaadis ööbimisele nõudnud veel ka ilmselt maailma kõige aeglasemat meresõidukit. 

Hobulaiul on olemas mageda veega kaev. Saarel saime päevakese puhata, paadi kokku pakkida ja kaatriga mandrile sõita, sest Hobulaiu Ennul oli vaja sõita Haapsalusse toitu ostma. Haapsalust saime tavalise liinibussiga jälle koju.