Miskit pole parata. Iga elu võib lõppeda ja ühel hetkel iga elu lõpebki. Aga enne jõuab kes rohkem, kes vähem üle elada igasuguseid jubedaid hetki.
Tavaliselt lõpeb kõik vaid tubli ehmatusega.
Enamasti lähevad niisugused asjad meist mööda. Tavaliselt kaugelt. Vahel ligidalt. "Napikas" öeldakse selle peale.
Vahel on kokkusattumiste rida nii pikk ja veider, et raamatust lugedes seda ei usukski. 
Ma ei taha enda jutuoskust üle hinnata. Aga need jutud on koledad. Vast ei peaks neid liiga kurvas meeleolus lugema.
Ja veel- järgnevad lood tunduvad peaaegu ilukirjandusena. Seda nad siiski pole. 
Ma pole neid välja mõelnud. Ma ei mõtle lugusid välja. Seda ma lihtsalt  ei oska. Nii või enamvähem nii nad kunagi tõepoolest juhtusid.
Kirjutan vaid reaalselt juhtunud lood üles.
Olen lihtsalt üks vanajumala kirjasulgedest.