Kardo ja Marek olid mu klassivennad Keila-Joa koolist. Nad olid Pärnust pärit kaksikud. Mitte tähemärgilt vaid ikka päriselt.
Kandsid samasuguseid riideid ja nägid üsna ühtemoodi välja. Tegid ka teada-tuntud kaksikute nalju. Käisid vahel kordamööda ühe tüdrukuga kohtumas ja vastasid koolitundides teineteise eest.
Marekil oli mootorratas. See polnud 80-ndate lõpul miskit erilist. Küll oli aga imestamist väärt see, et Kardol oli auto! Vana küürakas "Moskvitš", aga ikkagi auto.
Oli 1987 aasta maikuu. Kool oli juba peaaegu läbi. Jäänud olid vaid lõpueksamid.
Mõned kuud enne kirjeldatud sündmust oli toona 18 aastane Kardo kohtunud 16 aastase Pillega. Nad meeldisid teineteisele.

Juhtus nõnda, et Kardo ja Pille  tahtsid sõita Tallinnast Keila-Joale ja sealt edasi Pärnusse.
Õnnetuseks tuli Vääna-jõesuu kandis mossel ratas alt. Mis teha, vana auto. Sellepärast ei saanud ju veel sõit sõitmata jääda. Nad jätsid auto tee äärde, hääletasid Keila-Joani ja sealt võttis Kardo juba venna käest mootorratta ja tema load. Näod olid neil ju ühesugused. 
Sõit Pärnu poole võis alata!

Arvata, et umbes samal ajal startis Pärnust järelkäruga bensiini vedav tsisternauto. Kokku said kaks sõidukit täpselt poolel teel. 
Märjamaal. 

Ja siis juhtus midagi, mida tavaliselt ei juhtu.  Midagi, mida ei tohikski kunagi juhtuda. Aga juhtus siiski.

Bensiiniveokil tuli ühel hetkel käru tagant lahti.

Järelkärul on hüdraulilised pidurid. Hetkel, mil käru auto küljest eraldub, rebenevad voolikud katki. Õli voolab välja ja pomm peatub.
Õnnetuseks polnud haagis töökorras. Sellega poleks tohtinud üldse sõita. Kärul pidurdas vaid esimene vasakpoolne ratas. Loomulikult keeras pensupütt end vastassuunavööndisse risti. Ja mõned napid sekundid hiljem põrutas mootorratas sellele jurakale külje pealt täiega sisse.

Paar päeva hiljem olid jäljed ikka veel näha. Üks blokeeritud ratta pidurdusjälg, mille oli jätnud käru. Ja üsna lühike pidurdusjälg, mille oli jätnud tsikkel. Kardo oli püüdnud pidurdada ja  tõmmanud maksimaalselt paremale. Ta oli rahulik poiss. Polnud kihutaja. Aga teha polnud enam midagi.
Kui oleks kumbki nendest sõidukijuhtidest teinud ühe metsapeatuse... Või jätnud peatuse tegemata... Kui oleks keegi ületanud natuke kiirust... Või jätnud ületamata... Kui autol poleks ratas ära tulnud.. 
Kõik oleks lõppenud teisiti. Paraku läks, nagu läks.
Kõrgemate kurjade jõudude poolt oli kõik liigagi briljantse täpsusega välja arvestatud.

Arvata võib, et Kardo sai surma kohe. Kokkupõrkest. Eks Pillel oli esimene löök Kardo võrra pehmem

Mootorratta paak plahvatas. Esimesed inimesed jõudsid sündmuspaika peaaegu kohe. Inimesi oli seal toona üldse palju. Ligiduses oli toimumas mingi rallivõistluse üks etapp.
Aga pealt põles ka järelkäru tsistern, venekeelse kirjaga "bensiin".
Keegi ei teadnud, millal kavatseb plahvatada see teine, võrratult suurem paak.
Läksid väärtuslikud minutid. Jõudis kohale veoauto juht, kes ütles, et käru paak on tühi. Tüdruk toodi tulest välja.
Mõned päevad hiljem oli õnnetuspaigal keset põlemisjälgi inimesekujuline põlemata laik. Seal, kus lebas Pille. Pea juures oli sinine ülessulanud plastmassiloik. Kiiver.

Räägiti, et ta suri kiirabiautos.

Kõrbenud juhilubade järgi said miilitsad teada, et õnnetuses oli surma saanud Marek. Kardol olid taskus ju kaksikvenna load!
Miilitsad teatasid vendade vanematele. Nood kihutasid õnnetuskohale. Avariipaigal leiduvate püksiriide jäänuste järgi said vanemad aru, et hukkunud polnudki Marek, vaid ikkagi hoopis tema vend.
Seda ütlesid nad ka miilitsatele. Viimastel polnud ühtegi ametlikku alust sellist asja uskuda. Ega uskunudki.

Kes oli see tüdruk, seda Kardo vanemad ei teadnud. Nad pidid alustuseks sõitma Keila-Joale, et teada saada ta nimi. Siis Vana-Vigala kutsekooli, et teada saada ta aadress. 
Ja lõpuks Tallinnasse, et teatada Pille vanematele midagi, mida mitte ükski lapsevanem mitte kunagi kuulma ei peaks.

Marekil hakkas ikkagi süda valutama. Et kas tegi õigesti, kui mootorratta Kardole andis. Hing ei andnud rahu. Õhtupoolikul otsustas ikkagi häälega Pärnusse minna, et näha ja kuulda, kas kõik on hästi. Ta lahkus Keila-Joalt natuke enne, kui vanemad jubeda sõnumiga sinna jõudsid.

Loomulikult teatati rängast õnnetusest ka meediakanalitele. Nii istus Marek õhtul kodus ja kuulas "Aktuaalsest kaamerast", kuidas tema ise olla hirmsas liiklusõnnetuses surma saanud. 

Hea lugeja: See koht on Märjamaa kunagise miilitsaputka ja hilisema maanteeraadio hoone juures. Bensujaamast natuke Tallinna poole. Valge, mahajäetud,  katkiste akendega  hoone. Selle kõrval raadiomast.
Sellestsamast võmmiputkast natuke Pärnu poole on teisel pool teed mõned puud. 
Puude vahel ongi halli värvi mälestuskivi kahele noorele, kellest üks jäi igavesti 18 ja teine 16 aastaseks. 
Ega peatuma peagi. Lihtsalt mõtle sellest kohast mööda sõites, kui õrn ja habras on elu. Ja  kui nõmedalt võib ta lihtsalt niisama katkeda.