Ako tõmbas sigarette "Priima". Lisaks oli tal alati taskus karp luksuslikke sigarette "Dunhill". Igaks juhuks. Et kui mõni tütarlaps juhtub suitsu küsima.

Ta käitumine võis vahel olla päris veider.
Ta oli minu tuttavatest ainus, kes on kunagi rongi hääletanud. Purjuspäi. Vaja oli sõita  Kivimäelt Mustamäele. Viimased bussid olid ära läinud ja taksoraha polnud.
Mida teha? Mida ikka! 
Loomulikult minna raudteele ja käsi hääletamiseks püsti tõsta.
Kui rong tuli, pigistada silmad kõvasti kinni ja tõsta käe kõrgemale. Et rong jumalapärast kogemata mööda ei sõidaks. Ere valgus oli olnud viimane mälupilt.
"Vist on elus" oli järgmine repliik, mida ta kuulis. Kiirabiautos olla olnud arst ja medõde. Arstil olnud ilusad tumedad juuksed ja medõel olla olnud heledad. Või oli see olnud vastupidi.

Korra elus oli Ako endal veene lõiganud. Üks tütarlaps oli ta otsesõnu enda juurest välja visanud. 

"Kui sa mu välja ajad, lõikan endal veenid läbi!"

"Lõika, kui tahad, aga palun mine ära!"

Ako läks köögisahtli juurde ja valis välja kõige teravama noa Läks uksest välja ja otsis üles lähima telefoniputka. Valis kiirabi numbri ning teatas aadressi. Läks tüdruku välisukse juurde tagasi ja lõikaski endal veenid läbi.
Muidugi tulid loetud minutite pärast spetsialistid ja lappisid ta kokku tagasi.

Ako oli showmees, mitte enesetapja.

Ta oli kaaslaseks mu elu esimesel talvematkal. Aga sellest seiklusest on siin eraldi lugu. Toona istudes lõkke ääres, süües sibulat ja lürpides teed, avaldas ta kadedust minu matkavarustuse üle. 
Tõeline matkavarustus oli toona stipist elavatele tudengitele ebainimlikult kallis. Minu asjad olid ikka "Ise tehtud-hästi tehtud"  Pässa prügimäelt leitud materjalist õmblesin kokku magamismati. Siis kuulus mulle ka viiekümne viie kopikaline leivanuga, millel olid suuremate okste lõikamiseks viilitud saehambad  ja õnnetinast valatud käekaitse. 
Noa tupp oli õmmeldud minu keskkooli kõige viimase koolikoti küljetaskust.

"Sul on ägededad asjad. Mul pole isegi magamiskott enda oma."

"Hea küll, lepime kokku, et saad peale mu surma kõik need asjad endale. Ja kummipaadi veel lisaks. Rända terviseks!"

"Tead, Tarmo, ära niimoodi parem ütle, sest ma jään nüüd ju sinu surma ootama."

"Heh-heh-heh...... oota aga! Jäädki ootama."

Tegemist oli turske, jämeda mafioosnikukaela ja kiilaks aetud peaga sõbraga.  Sõrmejämeduste kuldkettide ja kandiliste peadega päriskurjamitest eristas teda üks pisike, aga määrav detail: Tegemist oli väga sõbraliku ja lõpmata heatahtliku inimesega.

Peale keskkooli lõppu sai Ako lavakasse. Näitlemine teda huvitas. Ta mängis peale juba enne lavakooli Valentin Kuigi filmis "Armastuse lahinguväljad". Kutti kes filmi alguses peksa saab ja kellest filmi lõpus on elu vorminud laigulisi riideid ja tagataskus püstolit kandva sõjardi.

Lavaka esimese kursuse jõulukuul läks Ako koos nelja kursusevennaga "Krahli" teatri baari jooma ja lõõgastuma.
Üks kaaslastest läks varem koju.
Ülejäänud jõid end õhtu jooksul mõnusalt täis. Kunas ja kellega Ako ära läks ei  mäletanud pärast keegi.

Järgmisel hommikul avastati Kaarli kiriku kõrvalt tenniseväljakult üks liikumatu keha.

Eksamiteni oli jäänud vähem, kui nädal.

Räägiti, et tal läks koolis päris hästi. Et tal polnud ühtegi põhjust ise alla hüpata.

Räägiti, et ta koolikott oli peidetud väljaku servas asuvasse prügikasti.

Räägiti, et ta polnudki kohe surma saanud

Räägiti, et ta oli haavatuna püüdnud kuhugi roomata ja lõpuks lihtsalt ära külmunud.

Mina olin tol ööl sündmuskohast napp kilomeeter eemal, Peda ühikas ühe kena tütarlapse juures.
Väljas oli külm talveilm.  Aknaplekk kolises ja tuisuiilid keerutasid lund.