Ühel 1991 aasta aprilli nädalavahetusel sõitsid minu kolm sõpra Kristina, Anti ja Lembit, Viitna ligidale üksikusse metsatallu. Tegema sauna. Maitsma õlut. Veetma aega. Peatselt pidi välja tulema üks kooliteatri etendus, milles kõik kolm osalesid.
Sinna pidi minema ka etenduse lavastaja Andres. Paraku oli tal Tallinnas tegemist. 

Me kõik olime käinud aastaid koos Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee Teatris. Me olime väga head sõbrad.

Tol ajal meeldis meile teha väga musta huumorit. Astusime aasta varem vanalinnapäevadel  üles etendusega "Mõmmibeebi, ehk kuidas lugu tegelikult lõppes" Lugu oli ainet saanud populaarsest lastesaatest. Originaalist erines meie tükk selle poolest, et etenduse lõpuks said kõik tegelased surma. 
Hundi-Uudu  lõi Hundi Uugule kogemata kirvega pähe ja talle endale kukkus peale valele poole mahalangev puu. Jänku-Juta poos end kogemata hüppenööriga laelambi külge üles ja Mõmmi sõi ära kommid, mille sees Mõmmi-Papa hoidis oma narkootikume. Narkootikumidest läks Mõmmi muidugi hulluks ja jooksis oma pea vastu välisust lõhki. "Lõpus jääb vaid vaikus". (See on juba "Hamletist")

Meie trupp lagunes küll laiali, sest kõik lõpetasid keskkoolid ja läksid oma teed. Kes lavakasse, kes ERKI-sse, kes tööle.

Vahel saime ikkagi kokku ja siis otsustatigi teha veel üks-viimane lavastus. Selle etenduse viiest näitlejast olidki kolm sõitnud Loobule.

Algul tassiti saunapaagid vett täis. Toodi ja lõhuti puud. Otsustati enne sauna veel natuke süüa.

Kristina hakkas köögis salatit lõikama.
Anti leidis kuurist võrri ja hakkas seda putitama. "Läheme Viitna kõrtsi peole"
Lembit hakkas maja välistrepil näppima majaomaniku kaheraudset jahipüssi.

Siinkohal tuleb tunnistada, et majaomanik kartis nimelt hirmsasti röövleid ja jahimehena olid majas laiali paigutatud erinevad relvad. Jahipüss oli välisukse kõrval nurgas. Aga see polnud ainus pauguraud, mida majast leida võis. Väidetavalt oli üks relv ka toas, vanaaegse kella kapis. Otsekui seitsmes kitseke.

"Ära jama" oli seda nähes öelnud Kristina. "See on laetud."
Lembit murdis jahipüssi lahti ja näitas vastu valgust, et torud olid tühjad.
Ei olnud laetud.
Kristina läks taas kööki salatit lõikama.

Paar minutit hiljem kõlas väljas pauk.

Kristina läks välja ja nägi maas kahte keha: 
Majatrepist 25 sammu kaugusel liikumatult lebavat Antit ja 
trepi ees maas vähkrevat Lembitut.
Juba tuttavat jahipüssi ja lisaks väiksekaliibrilist vintpüssi "TOZ "

"MA TAPSIN ANTI ÄRA!"

"Sa teed nalja!"

Ei, Lembit ei teinud nalja. Erinevalt kaheraudsest, oli TOZ-il olnud padrun rauas. Antil oli vasaku  külje sees pisike auk. Ta ei liigutanud, ega reageerinud kõnele. Aga veel hingas. Nii vähemaste tundus.

Majas oli tolle kauge aja kohta erandkorras telefon. Kiirabi hakkas tulema 30 km kauguselt Rakverest. Kuna teeotsast oli lihtne mööda sõita, läksid Kristina ja Lembit kiirabile vastu. 

"Mine vaata, äkki saab Antit kuidagi aidata" Lembit läks.

Kiirabi jõudis mõne aja pärast. Kristina juhatas nad hoovi. Autost tuli välja kiirabiline, käes kaks rulli sidet ja vererõhu mõõtja.

"Noh, kus see kannatanu siis on?"

"Kannatanu on siin maas!"

Kiirabiline läks autosse tagasi ja sõitis minema. Kaks tundi hiljem jõudis kohale juba politsei. Kaks pikka tundi oli Kristina seal hoovis üksinda koos Anti surnukehaga.
Lembit oli kadunud.
Teda otsiti sealtsamast maja ümbrusest. Lisaks otsiti teda Tallinnast  vanematekodust ja Rakverest õe juurest.
Ei olnud teda kusagil. Inimene oli kadunud, nagu vits vette.
Hommikul, kui valgeks läks, kutsusid politseinikud Kristina metsa.

Lembit oli end ühe pooleldi mahalangenud puu peale üles poonud.  Prügihunnikust leitud kaablijupiga. Kaabli kõrval rippus puu küljes raskusega pooleksrebitud hüppenöör.

Me TEADSIME, et see oli õnnetus. Sest tabada läbi vaadet segavate kuuseokste 25 sammu pealt teist nõnda, et kuul rebiks katki aordi ja läbiks kopsu, tähendanuks ettekavatsetud mõrva. See tähendanuks rahulikku sihtimist, hingamise katkestamist ja sujuvat vajutamist päästikule.
Tegelikult sai Anti pihta rikošetist. Kuul oli tulnud maapõrkest.
Sest Lembit istus lasuhetkel ilmselt trepil ja Anti põlvitas võrri kõrval. Kui mõlemad oleksid seisnud püsti, oleks kuul lennanud maa sisse kinni. Paraku oli laskenurk maa suhtes nii terav, et kuul põrkas lutsukivina üles tagasi. 
Hoolimata sellest võis linna peal hiljem kuulda "täpseid lugusid sellest, kuidas asi tegelikult toimus".

Anti ja Lembit maeti mõlemad Rahumäe kalmistule. Kabelisse jõudsid nad eri autodega, erinevatest surnukuuridest.  Peaaegu ühel ajal. Nad maeti kahetunnise vahega.
Matsime ühe sõbra. Sõitsime TPKP Teatrisse. Vaikisime. Jõime paar pitsi konjakit.  Siis tagasi surnuaeda. Matsime teise sõbra.

Kogu loole pani võika punkti umbes nädal peale matuseid "Noorte hääles" avaldatud krimikuulutus, mis kõlas nii:

"Kätte pole saadud ka 21 aastase Anti mõrtsukat. Noormees leiti kuulihaavaga Viitna lähedalt Loobust."

Läksin järgmisel päeval Ajakirjandusmajja," NH" toimetusse ja ütlesin, et võite ju proovida aga ega te seda mõrtsukat enam kätte saagi. Ta suri samas kohas, samal päeval ja on juba mahagi maetud.

Mul soovitati pöörduda politseisse....