Ma ei ole eriti usklik inime. Igasugused üleloomulikud nähtused tekitavad minus kahtlust.
Ma ei usu sellesse, et universumit juhib halli habemega taat. Ma ei usu hingede rändamisse. Ma ei usu astroloogiasse.  
Esiteks puudub tähtkuju tähtede vahel igasugune side. Tähtkuju on suvaliselt kokku pandud tähtede kogum. Teiseks on tähtkuju nimi ju puhtas fantaasia produkt. Vaid hea ettekujutuse korral näeb taevas koeri ja karusid, kaelkirjakuid ja jäneseid,  rebaseid ja ilmsüüta neitsisid.
Lisaks pandi need tähtkujud paika 2000 aastat tagasi ja nüüdseks on kogu nähtav taevalaotus  juba umbes kuu aega nö tahapoole nihkunud.
Seetõttu pole minu sünnipäeval 11 jaanuaril Päike mitte Kaljukitse, vaid hoopistükkis Amburi tähtkujus. Ometi räägitakse, et "Oh, sa oled ju kaljukits, sa maandud ju alati sarvedele"
Ühesõnaga...... mõttetu mukikaki!

Loomulikult on maailm täis imesid. Paljud asjad on olemas sõltumatult meie teadmistest ja tahtmistest.

Korra elus olen ma tajunud oma kaitseinglit. Muuga ma seda seletada ei oska.

1996 aasta talvel sattusin kummalisel kombel  elus esimest korda proovima mäesuuski. Piiri turismitalus Kääriku kandis.
Mägi polnud eriti suur. Oli tavaline lõuna-eesti küngas......või noh, mis ma valetan... mägi oli tegelikult ikka väga suur ja järsk. 

Olime seal kahekesi. Mina ja Meelis Pai. Kursusevend teatrikooli alguse päevilt on hiljem kogunud kuulsust Nukuteatri direktorina.

Ilm oli ilus. Lumi oli ilus. Suuskadel laskuda oli kah ilus.

Sõitsin ja kukkusin. Kukkusin ja sõitsin. Oli päris tore.

Tõstukisüsteem oli vana veneaegne "pugla". Teate küll- tõstuk liigutab trossi ja selle külge haagitakse kõver konks. Konksu küljes on jupp nööri, mis seotud suusakepi keskpaika. 
Algajad haagivad konksu trossi külge ja hoiavad kepist kinni, ning lasevad end üles tirida. 
Kõvemad mehed panevad suusakepi risti jalgade vahele. Pole vaja kätega kinni hoida.
Süsteem oli ehitatud nõnda, et mida tugevamini trossist kinni hoida, seda tugevamini konks end trossi külge haakis.  Kui panna konks liiga lõdvalt, võis ta ära tulla. 
Peale kuuendat-seitsmendat laskumist tundsin ennastki piisavalt tugeva ja kogenuna, et juba "suurte poiste" kombel üles sõita.

Panin kepi risti jalgade vahele, tagumiku juurde. Hoidsin teise käega nööri pinges. Ühendasin konku trossi külge.
Venisin üles. 
Mõõõnus!
Liuglesin alla. 
Kukkusin. 
Tõusin püsti ja liuglesin edasi.
Venisin uuesti üles.
Kihutasin jälle alla.

Tundsin, et asi hakkab juba selgeks saama. Tõepoolest- ei midagi keerulist!

Ühel hetkel juhtus pisike intsident. Kaotasin üles tõustes nimelt tasakaalu ja kukkusin selili. Täitsa naljakas. Sõitsingi mõnda aega niiviisi. Kui küllalt sai, püüdsin end püsti ajada. See polnudki sugugi lihtne. Tulemuseks oli see, et pöördusin hoopis kõhuli. Suusakepp oli koos nööriga takerdunud põlvede juurde kinni.
Teadsin, et mingit ohtu pole, sest üleval tõstuki juures tuleb konks kindlasti lahti.
Rabelesin moepärast veel natuke. Üks suusk tuli jalast ära ja sõitis alla.
Järelejäänud ühe suusaga kaotasin stabiilsuse ja hakkasin tüürima "vasakule" võsa suunas.
Õigemini pigem endise võsa suunas. Võsa oli raja ääres nimelt maha raiutud. Lepatüükad vilksatasid näo ees. Olukord polnudki enam nii tore ja naljakas.

See kepiraisk olid põlveõnnalde juurde päris põhjalikult kinni jäänud.

Kiikasin üle õla, et vaadata, kui kaua on veel lohiseda jäänud kui äkki märkasin posti!

Tänavavalgustusposti.

Otse raja kõrval.

Rajale natuke liiga ligidal.

Palju-palju ligemal, kui mulle oleks meeldinud.

Otse tee peal ees. Olin  tüürinud ju suusajälgedest kõrvale!

Hakkasin rabelema.
Püüdsin suusakeppi enda küljest ära saada.
Püüdsin suuska jalast ära väänata.
Püüdsin ennast meeleheitlikult rajale tagasi rullida.

Ei õnnestunud.

Lohisesin köie otsas otse posti poole.

Kümme meetrit.

- No raisk.

Viis meetrit.

- Püüdsin teha MIDAGIGI!

Kolm meetrit.

- Raisk, see pole VÕIMALIK. Ma ei sure täna siia! !

Meeter.

- OH SITT, VITT JA VANKRIMÄÄRE!

Kraapisin küüntega maad. Püüdsin haarata võsatüügastest. Ennast kuidagi pidurdada. Hirm andis jõudu. Jõudu oli, aga mitte piisavalt.
Samas teadsin, et  kinnihoidmine on kasutu. Mida tugevamini konksu hoida, seda tugevamini ta end kinni trossi külge kinni väänab.
Kuulda oli tõstukitrossi vaikset sahinat, südame pekslemist ja vere kohinat kõrvades.
Tundsin, kuidas post tuli mulle kahe jala vahele. Surusin hambad kokku ja valmistusin kõikevarjutavaks VALUKS.

Ühtäkki liikumine katkes. 

Hetkel, kui laternapost oli mu põlvede vahel, hetkel kui "lõplikust lahendusest" oli puudu paar sekundit, oli miski või keski konksu trossi küljest lahti tõmmanud.

Lebasin oimetuna lumel, laternapost jalge vahelt välja kasvamas, kuni Meelis tuli ja mu püsti aitas.

Olen seda meelt, et elus tasub proovida võimalikult paljusid asju.

Seda tunnet ei soovita tunda küll kellelegi.