Teater juhtub vahetevahel üsna tobedaid apsakaid ja õnnetusigi.

Ilmselt seepärast, et esiteks peavad näitlejad tegelema igasugu kummaliste asjadega: Küll ratsutama ja lendama ja mõõkaega vehkima ja püssi laskma.

Ja teiseks on näitlejatel kõikide nende asjade selgeksõppimiseks aega mõned kuud.

Eks lavakas püütakse küll ühte teist selgeks õpetada. Olen läbinud algkursuse vehklemises ja akrobaatikas. Ent kõike, mida lavastajad tahavad, pole lihtsalt võimalik ette mõelda.

Etenduse "Noorem Edda, ehk meresõitjad" ajal pidin ma kõlkuma nelja meetri kõrgusel võrkkiiges, mis oli seotud nelja meetri kõrgusel saali laesasuvate ankrute külge.
Enne iga etendust panid lavapoisid kiige üles. Sidusid köie lakke kinnitatud aasadesse.

Praegu on hirm mõelda: Midagi kapitaalset sinna sõlmida ei saanud, sest pärast etendust tuli see ju jälle lahti harutada. Peale tavaliste kingapaelasõlmede polnud keegi neile midagi õpetanud. Kui üks sõlm neljast oleks lahti pääsenud oleks ma üsna soliidselt kõrguselt alla sadanud.

Au tuleb nendele lavapoistele anda. Olen siiamaani elus!