Lohe oli hiigelsuur hobune. Tegelikult oli ta nimi Loch Ness. Loheks kutsuti teda seetõttu, et nii oli lihtsam. Kui mäletan õigesti, oli ratsu turja kõrgus 1.80 m, või natuke enamgi. Lohega sõitis vägilasekasvu Porthos, keda mängis Allan Noormets.

Etenduses "Kolm musketäri" I vaatuses oli stseen, kui peategelastel oli vaja ülikiiresti Pariisist Londonisse jõuda. Kuda  sinna saab? Loomulikult hobustega! Rongid olid tol kaugel aal veel välja mõtlemata.

Näitlejad pidid ühe Aida tänava maja nurga taga hobustele ronima ja siis tuhatnelja publiku silme eest läbi kihutama. Ainult tolmupilv jäi tähistama seda, et alles äsja olid siin, Pariisis, olnud musketärid.

http://www.linnateater.ee/?op=lavastus&lav_id=76&s=1 

Ühel etendusel juhtus nõnda, et Allan oli pannud alles ühe jala jalusesse, ning hakkas parajasti Lohele selga ronima, kui teised musketärid juba minema tuiskasid. Seda etendust oli kümneid kordi mängitud ja Lohe teadis täpselt, et temagi peab koos teistega minema jooksma. Nii nagu teda oli õpetatud.

Normaaloludes oleks Allan lasknud hobusel vabalt minema joosta. Poleks olnud mõtet elu ja tervisega riskida. Aga oli ju etendus! Ja Allan oli näitleja!

Ei olnud võimalik, et kolm meest ratsutavad hobustel Inglismaale, aga üks silkab siis teistele jalgsi järele. Allan otsustas päästa, mida päästa annab ja EI HÜPANUD hobuse seljast maha, vaid püüdis end siiski hobusele selga saada.

Õnnetuseks ei maandunud ta mitte sadulasse, vaid selle taha. Ta heitis kõhuli hobuse peale, näitamaks muljet, et ta ikkagi valitseb looma ja et asi peabki tegelikult nii olema ja et "Oh, mulle meeldib tavaliselt väga sõita kõhuli hobuse seljas Pariisist Londonisse."

Lohe sai aru, et midagi on viltu ja hakkas takka üles peksma.

 Nüüd läks asi tõeliselt kurjaks, sest lohe ja Allani üles-alla liikumiskiirused ja amplituudid ei läinud päriselt kokku. Ehk eemalt vaadates nägi pilt välja selline: 

Lohe viskab Allani üles. Allan lendab kõrgele õhku ja kui ta hakkab parasjagu langema sööstab talle altpoolt vastu Lohe selg, mis võimsa löögiga ta taas kõrgele õhku paiskab. Kui Allan langema hakkab tabab teda järgmine hoop. Ja nii edasi ja edasi ja edasi.

Sadula kõige tugevam osa on tagumine sadulakaar. See säilitab sadula kuju. Ja Allanit tabasid sadulakaare löögid täpselt........eeeeeee........ jäägu SEE täpne koht lugeja fantaasia otsustada. 

Rahvas muidugi ahhetas õudusest kui kaskadööripaar LochNess-Noormets nurga tagant välja hüppas, sest vaatepilt oli tõesti jõhker.

Ühel hetkel prantsatas mees oma sõiduki seljast. Õnneks oli Allan nii kaua vastu pidanud (hobusel olid pärast selgelt nähtavad kümme küünejälge nii kõhu, kui tagareite peal), et ta oli peaaegu järgmise maja taga varjul. 

Pool publikust nägi ka kukkumist, teise poole jaoks jäid edasised sündmused varju.

Allan lebas liikumatult maas. Õnneks polnud Aida tänav veel munakividega sillutatud, vaid oli kaetud liivaga.

Liginesin maas liikumatult lebavale kogule.

Vaikus.

"Allan, oled sa veel elus" küsisin ma vaikselt ja areldi.

Vaikus.

"Allan, ütle midagi...."

Vaikus.

"Hõõäääöööhhh................muuu muuunaaaaad" kostus maaslamaja kurgupõhjast hale rögin.

Loomulikult hakkasin ma naerma! Esiteks seetõttu, et Allan-poiss ikkagi ellu jäi. Teiseks seetõttu, et näärmete poolt kehasse eritunud adrenaliin pani naerulihased tööle. Kolmandaks ilmselt seetõttu, et ikka on ju tore vaadata, kui keegi kukub!

Poolik telliskivi vuhises minu suunas. Loomulikult mitte otse minu suunas. Nüüd hiljem järgi mõeldes tuli mul pähe, et see poolik tellis pidi lebama kusagil sealsamas kukkumiskoha läheduses ja hirmus mõeldagi, kui... aga mis sellest ikka heietada. 

Aitasin Allani püsti ja rahva silme eest minema. Õnneks oli vaatuse lõpp, sest kohe poleks ta edasi mängida suutnud. Tegi siis lava taga kõiki neid igale mehele teadaolevaid valuvaigistavaid trikke ja etendus läks edasi.

Teise vaatuse keskel pööras Allan professionaali nõtkusega kogu loo enda kasuks: Kui musketärid kõrtsmiku juures pärast kahenädalast joomingut keldrist välja ronisid, pistis Allan pea keldriluugist välja,  ja kisas bassihäälel:

"D`Artagnan, mu kallis D`Artagnan" (see oli ettenähtud tekst)!  "Eeeee...ega siin juhuslikult hobuseid ei ole (improvisatsioon)? "

Indrek Sammul vastas: "Ei ole" (improvisatsioon)

Allan ütles: "Ahah, noh siis ma tulen küll välja!" (improvisatsioon)

Publik naeris ja aplodeeris. Allan ronis keldrist välja. Linnukesed lendasid Linnateatri lavaaugu kohal soojas Eestimaa suvetaevas ringi. Ja etendus läks tavapärast rada mööda edasi.

Lõpp hea-kõik hea!