VALUS LUGU I

Vormilt süütu, ent sisult vägivaldne oli etendus "Tartuffe". Mina ei teagi teist mitteväli etendust, kus oleks nii palju verd nähtud. 

Etendus algas nõnda, et teenijatüdruk Dorine (Anu Lamp) tuleb tippides Linnateatri väikese saali trepist alla, paneb taldrikud lauale ja hakkab Moliere värssteksti saali paiskama. Mõni hetk hiljem saabuvad saali ka teised ja etendus lähebki lahti.

Juhtus nüüd nõnda, et Anu tuleb trepist alla ja... komistab! Kes Linnateatris käinud, see teab, et trepp on üsna järsk ja servatud metallkantidega. Anu kukub muidugi käkaskaela alla ja peatub saali põrandal.

Ajab ennast püsti.

Naeratab oma mõistatuslikku naeratust.

Silub kleiti sirgemaks.

Vaatab alla ja näeb, et lõua alt niriseb kleidile verd.

Tõstab pilgu saali ning naeratab veelkord seda kuulsat Mona Lisa naeratust.

Ning lahkub lavalt.

Tulevad teised. Etendus edasi minna ei saa. Ühte peaosalist, seda kes nende küsimustele vastama peaks, ju ei ole. Majasisest translatsioonivõrgust e. krapist kuuldi küll, et midagi juhtus. Mis täpselt juhtus, keegi ei tea. Näha polnud ju midagi. 

Näitlejad tulevad, vahivad jumalasta tühja lava ja nuputavad, et mida nüüd siis edasi teha.

Kõige kiiremini reageerib Lauri Nebel. Ta ütleb ilusas ja puhtas värsis:

"Mis juhtus siin-mis juhtus siin, kuhu kadus Dorine............ ma lähen vaatan!" 

Viimane stroof enam värsis polnud, aga see ei kahanda sugugi esimeste värsside geniaalsust. Näitlejad läksid lavalt minema Anu otsima. Tulid mõne hetke pärast tagasi ja teatasid, et etendus jääb ära.

Peagi jõudis teatri ette  kiirabi ja näitlejana lõua all olev paari sentimeetri pikkune haav õmmeldi kenasti kinni.

VALUS LUGU II

Üks teine kord juhtus sama näitlejannaga samas etenduses ilmselt sama valus lugu. Tõsi, tookord etendus ära ei jäänud.

Nagu fotolt näha, oli selle etenduse dekoratsioon valdavalt must ja ja kui vaadata kõigepealt mõne prožektori poole ja keerata järsult ringi, pole mõne hetke jooksul näha peaaegu mitte midagi.

Üldteada on, et kui midagi saab juhtuda, siis ta ka juhtub. Juhtuski.

Ühel hetkel keeras Anu end ringi, astus sammu vajalikus suunas.... ja põrkas kõva matsuga nägupidi vastu plasttorust lavadekoratsiooni!

Õnnetuseks ei saanud ta lavalt isegi ära minna, vaid pidi Triinu Meristega veel paariminutise stseeni maha mängima.

Triinu rääkis hiljem, et vaatepilt oli päris hirmuäratav: Anu silm paistetas silmnähtavalt üles, omandades samal ajal uusi ja huvitavaid värvusi. Käega ühte näopoolt varjates sai viimane lõpuks rambivalguse käest tulema.

Kui Anu lava taha pääses, oli ta üks näopool teisest ikka kohe päris-päris erinev. Silm oli lillakas, tilkus pisaraid ja oli tankipilu sarnaseks kinni paistetanud. Õnneks oli tegemist vaatuse viimase stseeniga. Oli võimalus aru pidada, et kas ja kuidas etendust jätkata.

Lõpuks leiti hea nõu: Anule seoti silma ümber valge side ja tehti pealaele hiigelsuur teatraalne lipsusõlm. Arvata oli, et pealtvaatajad said aru, mis toimub, sest vahemaad olid selles saalis ikka õige pisikesed, ent see ei olnudki enam oluline.

Etendus jätkus. Ja see oli oluline.