Ühel "Musketäride" etendusel Käitus Jaanus Rohumaa oma esimesel lavaletulekul väga imelikult: Kõigepealt jäi ta lavale päris pikalt hiljaks. Teiseks käitus imelikult

Tavapäraste vaimukuste asemel loopis tema kehastatud Aramis mingeid mõttetusi ja oli üldse äärmiselt kummaline. Pikapeale kõlksus tal küll kõik oma kohale, aga sellegipoolest arvasid paljud, et Jaanus on lihtsalt purjus.

Vaheajal selgus kurbnaljakas tõde:

Hakates jooksuga lavale minema, hüppas ta koha peal õhku. Jaanus on pikk poiss, ning lavaleminekut ootas ta õnnetuseks ukseaugus. Loomulikult hüppas ta peaga vastu uksepiita!

Mõneks hetkeks oli vaene mees koguni teadvuse kaotanud. Kui ta jälle ümbritsevat tajus oli loomulikult esimeseks mõtteks lavale tormata ja oma tekst ära ütelda.

Eks ta aju oli ikkagi mataka saanud ja sellest ka kobav samm, tohutud tekstidevahelised pausid ja seosetu jutt.