Ükskord istus Naksitrallide etenduse algul esimeses reas umbes nelja aastane poiss, kes hoidis käes ilmselt tordikarbist tehtud plakatit, millele võrevoodi pulk kahe naela abil käepidemeks pandud. 

Nii kui etendus pihta hakkas, tõstis ta plakati kõrgele ja näitas seda. Kolm paari silmi pöördusid lavalt saali poole seda ilmselgelt kaua ja hoolikalt meisterdatud üleskutset lugema. Siin see plakat on:

Absoluutselt iga kord, kui me tänu mõnele misanstseenile sinna poole vaatasime, tõstis väikemees plakatit ülespoole ja näitas kirjutist niimoodi, et lavalt seda võimalikult mugav oleks lugeda. Kui me vaatasime viltu, laskus ka plakat viltu. Kui otsisime ta jalge eest kadunud kassi, lasi ta plakati peaaegu vastu maad. Ta hoidis seda truult tund aega, kuni kestis etendus. 

  "OOOOH MAAH" 

Oli ilmselge, et nende süütute tähtede taga peitub palju suurem ja sügavam mõte.

Ausalt öeldes võttis ikka suu muigele. Eks proovige lugu mängida, oma teksti anda, ja lisaks kogu etenduse vältel seda üleskutset vaadata. Kirjaniku tahtel peab Muhv olema vahepeal ju pehmelt öeldes väga-väga kurb.

Pärast etendust tuli poiss koos vanaemaga grimmiruumi ukse taha ja kinkis plakati meile. Lõpuks ometi avanes uudishimust lõhkevatel naksitrallidel teada saada, mida peitsid endas need mõistatuslikud tähed.

"Oi kui ilus silt!" Ütlesin mina. "Mis siia on kirjutatud?"

Siia on kirjutatud: ”Armsad Naksitrallid.  Kõike head. Teile!"

Vastas poiss kiiresti ja veendunud häälel.

See plakat on mul kodus kapi otsas praegugi alles.