Napilt kuu peale oma teist sünnipäeva jäi Umberto -poiss haigeks. Miskisugune Rota- või Adenoviirus. Oksendas mitu päeva ja ja kõht oli lahti. 
Lasteaeda polnud mõtet minna teisi lapsi nakatama. Seega pidin viima poisi Õismäelt Mustamäele vanavanemate juurde.

Ajasin ta üles. Oli virila olemisega. 
Hommiksöögiks ei osanud talle muud anda, kui jogurtit. Kujutasin ette, et seal peaks olema ju igasugu baktereid ja valke ja muud kasulikku.
Paar lonksu ta seda tõesti jõi.
Väljas oli juba lumi. Ajasin talle talveriided selga.

Sõitsin sel ajal Kaido VW "Sharaniga" Turvatooli mul tol hetkel autos  polnud. Ja etteruttavalt võib öelda: hea oli, et ei olnud. 
Panin lapse tagumisele keskmisele istmele vaid puusarihmaga kinni ja alustasin sõitu. Olles kilomeetrikese sõitnud, tabasin äkitselt, et olin mobiili maha unustanud. 
Oh-jah:
Keerasin majade vahel ringi, suunates autonina tagasi kodu poole. 
Äkki tabasin silmanurgast tahavaatepeeglisse vaadates, et laps on kuidagi veidralt röötsakil. Õigemini märkasin imestusega, et ma teda sisemisest tahavaatepeeglist sugugi ei näe.
Kas tõesti oli selle paari minuti jooksul magama jäänud? Punase fooritule ajal sain end korraks ümber pöörata ja teda paremini silmitseda.

Oi kurrrrrrat! 

Pisike poiss oli vajunud külili. Nägu oli sinakas, silmad olid poolavatult pahupidi ja suu vajunud natuke lahti.
Umpa oli teadvuseta ja lämbumas!
Kusjuures, see kõik oli toimunud ilma ühegi piuksuta, täiesti hääletult. Raadiot ma autos ei kuula.

Olin täiesti rahulik. 

Istusin oma lapsega keset elava liiklusega ristteed täiesti üksi. Kui mina teda ei päästa, ei päästa teda keegi.

Lõin ohutuled sisse ja hüppasin autost välja. Kahmasin tagaistmelt poisi ja keerasin pea alaspidi. Raputasin. Suust midagi välja ei tulnud. Esmaabi reeglid näevad ette elutegevuse kontrolli. Hingamist ja südame tööd.
Mida kuradit sa kontrollid, kui väljas on tuuline talveilm ja titel on talvekombe seljas.
Ei olnud aru saada ei hingamisest, ega pulsist.

Selja taga oli seisma jäänud buss nr 36. Laps süles näitasin juhile, et tahan sisse tulla. Uks avanes.

"Palun, kas kellelgi on teadmisi meditsiinist, mul läks laps autos siniseks!"

Vaikus. Inimesed, kes olid hakanud juba taskutest pileteid ja kuukaarte välja koukima, vahtisid mind nagu  helesinise nahaga tulnukat. 

"Eeeee.... aga mis juhtus?"

Sellest bussist polnud abi loota. Sest muidu oleks keegi juba tõusnud.

"Helista 112"- Seda ütles bussijuht.

"KURAT, MUL JÄI MOBLA KOJU!"

"Aga sõida kiirabisse!"

Hüppasin bussist välja, tagasi autosse. Viskasin pisikese lõdva kere kõrvalistmele ja andsin gaasi. Tegin uhke kannapöörde. Ohutuled põlesid ikka ja vahetpidamata hoidsin pöidlaga signaali all.  Ühest Vilde teele vasakpööret tegevast bussist kihutasin mööda nii, et auto parempoolsed rattad olid murul.

Umpa oli muutunud näost lillakaks. Tõtt öelda takistas talle kunstlikku hingamise tegemist lihtne hirm. Hirm midagi ära rikkuda. Suruda talle jogurt kuhugi sügavale bronhidesse, kust seda siis enam keegi kunagi elus.......Oehhhh!

Tegin möödasõidu kallurist. Sellise möödasõidu, mida ei kunagi varem ega ka kunagi hiljem pole teinud. Sest autod tulid vastu.
Andsin endale aru, et ma pean olema kiire. Ja täpne. Sest ka väike kõks oleks vallandanud turvapadjad ja turvapadja tugevasse embusse oleks väikese poisi elu  lõppenudki.

TPI-ringi juures oli lapse nägu muutunud tumelillaks. 

"Palun-palun ära jäta mind maha!"

Sain aru, et veel natuke ja mul pole kaotada enam mitte midagi. Kiskusin ta endale sülle. Vasaku käega hoidsin rooli. Parema käega raiusin käike ja hoidsin ta pead kuklas. Silmad jälgimas teed puhusin talle jõuliselt suhu.
Minu elu esimene päristõeline kunstlik hingamine. Umpa rinnust kostis mulinat. Huultele jäi magus maitse. Siis ikkagi see jogurt!

Sõpruse puiesteel sain kolmanda käiguga sisse 70 km/h. Sõpruse- Sütiste ristmikul tegin sügavalt punase tule ajal uhke parempöörde. Taas 70 või natuke rohkemgi.
Vastu sõitis politseiauto. Üks oli selge. Ma ei peatu enne, kui lastehaigla ees, sest selle allesjäänud 1,5 km jooksul kumme vaevalt tulistama hakatakse. 

Umpa nägu oli muutunud heledamaks. Lillad toonid olid kadunud. Aga nii võis ka lihtsalt tunduda. Puhusin veel paar korda.

Jõudsin lastehaigla juurde. Arvan, et õnnetuse avastamisest kuni siiani oli kulunud  umbes 5 minutit. Sellest hetkest edasi hakkavad kliinilise surma seisus ajurakud ilma hapnikuta hävima.
Välisukse juures pühkis üks tädi lapiga põrandat.

"Mida teha, mul läks laps autos siniseks!"

"Oi-oi-oi, vaadake, registratuur on sealpool."

Jooksin koridoris veel paarkümmend meetrit.

"Mida teha, mul läks laps autos siniseks!"

Ühtegi küsimust esitamata jooksid kusagilt välja kolm valges kitlis tädi ja näitasid, kuhu ta viia. Sidumistuba oligi kohe sealsamas. Hapnikumask pähe.
Üks doktoritest vajutas ta põsel mingit valupunkti. Umpa liigutas kätt.

Hetk hiljem kajas sidumistoas valjuhäälne nutt.

Nuta poiss, nuta kohe kõvasti. Kui nutad- tähendab oled elus!

Olin ikka veel täiesti rahulik. Oligi ju peaaegu kõik korras.

Vaid poisi isikukoodi teadasaamiseks tuli teha Anule üks kõne:

"Tere. Noh, kuidas läheb?"

"Ah, mis ta sitt ikka läheb."

"Kuule, kas tead ehk juhuslikult Umpa isikukoodi?"

"Milleks?"

"No vaata......... me oleme siin haiglas...... aga ega midagi erilist ei juhtunud..... lihtsalt... poiss läks autos näost natuke siniseks."

Anu jõudis 10 minutiga kohale.

Mina jätsin nad sinna haiglasse ja läksin teatrisse ühe jalaga tinasõdurit mängima.

Olin ikka peaaegu rahulik.

Teatris marssisin otsejoones lavapoiste tuppa ja tõmbasin kolm suitsu järjest.

Mu käed värisesid.

Sellest ajast on autos lisapeegel. Maksab vähe, võib päästa palju