Ajan end ohates üles ja lähen autot käivitama. Istun sisse ja saan aru, et midagi on valesti. Starter ainult plõksatab. Olin eelmisel õhtul kogemata tuled sisse jätnud.
Kougin taskust telefoni. Takso tuleb üsna kiiresti. Istume sisse. Taksojuht vaatab meid küsiva näoga. Mina vaatan teda sama küsiva näoga. Taksojuht vaatab veel küsivama näoga.

“Kuhu sõidame?” katkestab ta vaikuse.
“No mis te ise arvate, kuhu ma sõidan kell kolmveerand kolm öösel NII raseda naisega?”
“Selge!”

Tahsojuht lükkab käigu sisse ja viib meid Pelgulinna sünnitusmajja. Ukse avavad kaks pahurat daami. Selge ju, eks ole nemadki keset magusat und üles äratatud. Anu istub pakutud toolile, mina seisan ta kõrval.

“Millal lapse isaga kohtusite?”
“Eeeeee…..1994.”
“Mis kuu?”
Tulejumalappi!
Anu pakub huupi ühe kuu nendest kaheteistkümnest.
“Teie istuge sinna diivanile!” Seda öeldi minule.
“Ei-ei, ma võin seista küll.”
“TEIE MINGE ISTUGE SINNA DIIVANILE!”

Lähen ja istun ohates diivanile. Mõistan täiesti nende tädide viha. Ega kedagi pole süüdistada kah. Kesse käskis 9 kuud tagasi Anule selga ronida, eks ju! Kui ronisid selga, siis järelikult mine ja istu diivanil ja mõtle elu üle järele. Istun ja mõtlen järele ja kuulatan, et millest laua juures kõneldakse. Kuulen pominat.

“Vabandust, ma ei kuulnud”, ütleb Anu.
“KAS TE OLETE RASEERITUD?”
“Eeeeeee…….nojah.”
“Hea küll. Vaatame järele.”
Anu viiakse ära. Kell tiksub. Mina istun vaikselt oma diivanil. Varsti tuuakse ta haiglariietes tagasi. Sõidame liftiga ülakorrusele.

Seal tulevad meie juurde juba heatahtlikud ja rõõmsad inimesed.
“Noh, kas teil ei tule kah und või?” küsin joviaalselt.
“Jah, ega ei tule küll,” vastatakse magamatusest punaste silmade naeratades.

Anule ühendatakse klemmid külge. Näen aparaadi näidikult, millal tal valud hakkavad. Kui osuti tõuseb üle 20, tõmbub nägu valust krimpsu. Osuti jõuab sajani ja hakkab vaikselt laskuma. Anu ägiseb ja küünistab mu kätt. Tuleb ämmaemand. Loen ta rinnasilti ja küsin, et kas tõesti on tegemist mu kunagise kollegi emaga? Jah, on küll.

Valud tihenevad. Äkki voolab välja mingi vedelik. “Veed tulid,” kommenteerib keegi.

Ämmaemand tõmbab kummikinda kätte ja kobab lage vaadates käega kusagil sügaval Anu sisemuses. “Ja-jah. Ilusti läheb. Hakkame nüüd puhuma. Niimoodi huuh-huuh!”
Anu puhub.

“Ja ei tõsta peput üles ja ei ole krampis ja puhume veel! Huuh-Huuuuh!……..Ei, siit ei tule küll praegu midagi.”

Anu proovib uuesti.
“Ja puhume….ja puhume veel……küünal on nabaaugus ja puhume seda ära JA EI TÕSTA PEPUT ÜLES JA LASEME LIHASED LÕDVAKS! Huh-huh-huh-huh”
“Nonii, kohe tuleb!”

Kiikan kah sinna jalgade vahele. Ei saa nagu midagi aru, et sealt keegi niiväga tuleks…..aga noh, eks selleks ju spetsialiste vajataksegi.
Korraga on ta hopsti! käes.
Mulle antakse käärid pihku ja lõikan nabanööri läbi. “Oi kui ilus!” õhkavad kõik.

Vaatan teda. Laps on lima ja vere ja mingi valget värvi rokaga koos. Üleni lilla. Nägu voltis, nagu kuldretriiveril.

Midagi pean mina nüüd ju kah ilmselt ütlema. Valetada ei tahaks ja tõde kah paha ütelda. “Võeh, Alien!,” on ainus, mida kosta oskan. Saan tunda “Oh-issand-milline-mees” pilke.

Mind viiakse koos poisiga teise ruumi, et teda mõõta ja üle vaadata. Mõne minuti pärast kaob lilla värv ära ja laps hakkab üha enam sarnanema inimesest sündinuga. Tegelikult polegi tal häda midagi, on teine ainult….eeee….kuidas-seda-nüüd-öeldagi…..liiga väike!

Kell pool kaheksa sõidan tööle. Viin kolleegidele šampanjat. Jäänud on veel kõige keerulisem: leida poisile nimi, millega vaene mees peab kogu ülejäänud elu mööda saatma.

PS: kui Anule ja maimukesele sünnitusmajja järgi sõitsime, läks autol tagurpidikäik rikki ja sõiduk tuli parklast välja lükata. Õnneks oli Anul eelmisest elust kaks teismelist last ja eks nemad siis tõukasid. Õnnelik isa keeras rooli, ning õnnelik ema ja ilmakodanik vaatasid seda nalja niisama pealt.

PS: Nimega oli (arvatult) paras jama. Ei sobinud üks, ega teine. Korraldasin nimepaneku koosoleku, ent abi oli  asjast vähe. Lõpuks raius selle tõelise Gordioni sõlme katki Nukuteatri direktor hr Meelis Pai isiklikult. Direktori korraldusega nr 36 määraski ta lapsele nime.