Põrnitsen poisile otsa.  Ongi käes iga isa õudusunenägu. Laps nutab. Aga ema on kuratteabkus! Kusagil arsti juures või sõbranna juures või siis selle arst-sõbranna juures või siis hoopistükkis mingis neljandas kohas. 

Igatahes pean üksi hakkama saama. No lõpuks olen hullemate asjadegagi hakkama saanud kui nuttev laps. Kurat, ma olen olnud Euroopa kõrgeima mäe tipus ja aerutanud kummipaadiga Haapsalust Vormsi kaudu Hiiumaale! Praegu on aga situatsioon tunduvalt komplitseeritum ning vajab enne lahendust põhjalikumat analüüsi.

Eriti väljapääsmatuks muudab kogu loo asjaolu, et titega pole võimalik normaalse inimese kombel suhelda. Ei stepptantsu, ei käemärkide ega inimkõne kaudu pole see inimlapseks nimetatud rakukoloonia võimeline seletama, mis tal viga on!

Proovin siiski:

"Mis sul viga on?"

"Ähhhhäää-ääääää"

"Mida? Ma ei saa sind aidata, kui ma ei tea, mis sul viga on!!!"

"Ääähhhäää-ääääähh!"

Ehk on mähkmed täis teinud? Vahetan nad igaks juhuks ära. Laps on hetke vait. Saan krõpsud kinni. Tsentrist enam-vähem ühele kaugusele. Selleks on mähkme esiosal spetsiaalsed triibud. Olen seda ennegi mitu korda teinud! 

Kisa algab uue hooga.

NO MISASJA SA TAHAD, MA KONTROLLISIN, SUL JU POLNUD KÜBETKI SITT......... oot-oot...... aga miks ei ole lapsel sitta...... hmmmm..... sellepärast, et.....sellepärast, et oioioioi! Ma pidin ju kell... ISSAKE!!!

Torman kööki, et lapsele NAN-i keeta. Olen ennegi keetnud. Vett 180 milliliitrit  ja siis 6 kulbitäit pulbrit.

Kus kurat see piimapulber on? Vaatan ühte kappi. Pole. Vaatan teise kappi. Kah pole! Pole mitte kusagil. Laua peal ja riiulis pole kah!

Laps on roomanud kisades kööki ja topib põrandalt leitud palukesi endale suhu. Siunan ennast, et  polnud varem kisa põhjusest aru saanud. Vastus oli lihtsalt liiga lihtne, et selle peale kohe tulla.

Nii. Pulbrit meil ei ole. Heakene küll. Saame muudmoodi hakkama. Haaran saumikseri nõu ja vaatan hindava pilguga köögis ringi. 

Keedukartul. Nii. See läheb loosi. Koorin kähku ära ja viskan klaaspotti. Mida veel? Näen laual tomatit. Viskan selle kah potti. Kallan natuke keeva vett peale, et toit veidi soojem oleks. Mikser surisema!

Maitsen.... oh taevas, kas ka minu vanemad toppisid mulle sisse sama hirmsa maitsega beebitoitu?! Midagi tuleb ikkagi veel lisada.

Kiikan külmikusse: Vorsti ei anna, see on rasvane. Juustu kah ei tohtinud anda. Silma jäävad veel või, Ungari pekk, mädarõigas, hapukoor, "Hellmansi" majonees, Piri-piri piprad, hapukurgid, letšo ja vanaisa villitud peedisiirup.

Viimane on uunikum. Vanaisa suri juba 1976. Lisaks on karta, et ta ei keetnud seda tumepruuni nüüdseks kõvastunud vedelikku valmis mitte vahetult enne surma.

Ja korraga lööb mu nägu särama! Kuidas ma varem selle peale ei tulnud! Kalamarjapasteet "Kalles"! Saabki laps meki suhu ja ei hakka võibolla suureks saades kala peale pirtsutama!

Pigistan mögina sisse paraja jupi ja segan. Maitsen. Huhh! Oh ajad, oh road!

 Parata pole paraku enam midagi, sest kisa on juba valus kuulata. Panen poisile pudipõlle ette ja ulatan teelusikaga mämmi. Sööb küll!

Kiidan annast mõttes. Väljapääsmatuid olukordi pole. Mina päästan!

 Asendamatuid inimesi pole. Mina asendan.

Varsti helistab Anu ja küsib, et: "Kuidas laps?"

"Mängib plastmassist  tõuguga"

"Kas sa talle piima andsid?"

"Nojah, vaata seda kuradi NAN-i pole siin!"

"See jäi viimasest vanaema juures käimisest vankri kandevõrku, valge koti sisse."

"Assoo... nojah, kust ma pidin teadma. Kohe annan"

"Kas ta on päris söömata?"

"Eeeei ole, ma midagi talle natuke ikka andsin."

Katkestan targu kõne ja kihutan uuesti kööki vett keetma.

Kui Anu koju jõuab lebab laps peaaegu oimetuna voodis. Kõht ees nagu tünn. Olin talle igaks juhuks targu ka terve portsjoni kunstpiima sisse söötnud.

Nii palju sitta, kui lapse seest pärast seda tuli, polnudki siin peres enne nähtud.

Kui Anu teda vannitoas pesi, kutsus ta mind üsna äreva häälega kohale:

"Kas sa lasid tal maha kukkuda? Vaata, tal on ninast verd jooksnud, korp on nina all praegugi näha."

Pidin üles tunnistama, et ma ei olnud lasknud tal maha kukkuda. See polnud veri. See oli kuivanud tilgake lusikatäiest letšost. Pidin ju õudse söögi söömise puhul oma poega kuidagi premeerima. Magustoitu ma külmkapist paraku ei leidnud.

PS: Hoiatus kõikidele teistele isadele: Ärge MITTE KUNAGI  loksutage energiliselt lutipudelit, millesse on värskelt kallatud peaaegu keev vesi! Vesi soojendab õhku, ja kui luti augu ette  on loksutamise tulemusel sattunud veetilk, siis...kes mäletab kooli füüsikakursust, saab aru!

Igatahes võis hiljem peeglisse vaadates arvata, et keegi on mulle hästi peene piitsaga ühe tulise siraka mööda põski ja otsaesist tõmmanud.