Ükskord tuli mul Tallinna 59. Valentina Tereškova nimelises lasteaias kange kakahäda peale. Õnnetuseks olid mul jalas punased lühikeste säärtega traksipüksid. Vedel kaka valgus mööda säärt alla. Õuduses ei julgenud ma seda kasvatajale ütelda. Piinlik ju! Ja ka ühe koha peal ei saanud kaua seista, sest muidu oleks maas olev loik juba liiga märgatavaks muutunud. 

Kõndisin siis vaikselt mööda rühmaruumi ringi. Nukunurgast laudade juurde. Laudade juurest magamisruumi ukse juurde. Magamisruumi ukse juurest vetsu ukse juurde. Vetsu ukse juurest jälle nukunurka. 

Ühel hetkel köitis veider ollus söögitädi Ada tähelepanu. Ta tõi põrandalapi ja koristas ühe laigu ära. See juhatas ta juba teise laiguni. Kuulsin, kuidas köögitädi Ada mulle sõna otseses mõttes kuumi jälgi mööda lähenedes endamisi pobises:
"Mis asi see on...... no mis asi see küll on!?"
Situatsioon oli jube ja väljapääsmatu. Ühtepidi oli vaja kiirelt vehkat teha. Teiselt poolt oleks liigne jooksmine tädi Ada tähelepanu äratanud. 
Lisaks kõigele tuli veel päästa mis päästa annab ja vähemaste osa kakast enda sees kinni hoida. Nii ma siis pingutusest punase näoga oma teekonda jätkasin, kuni tädi Ada mu lõpuks kätte sai. Erilist detektiiviosavust selleks vaja ei läinud. Kasvataja kasis mu puhtaks ja viis seejärel lasteaia arsti juurde.
Võin eksida, aga minu mälu järgi tuli sinna juba kiirabi järele.
Olin jäänud düsenteeriasse.

Haiglas paigutati mind lastepalatisse, kus oli ka üks ema. Tema siis valvas ja kantseldas meid 
See ema lõikas kord pildiraamatust välja loomade pildid ja kleepis Kontoriliimiga "Orto" ühe pildi iga lapse voodi kohale. 
Ta seletas, et see loom valvab, et kas oleme head lapsed ja kas jääme ikka korralikult magama. Minu magamajäämist valvas tiiger.
Ühel õhtul mul tõesti uni ei tulnud ja olin sõna otseses mõttes pool ööd üleval. 
Hommikul oli sein tühi.

Otsisin igalt poolt. Ronisin ka voodi alla aga tiiger oli kadunud! Ta läks ja tagasi enam ei tulnudki.