Esimese klassi talvel kargas kellelegi pähe idee teha mõnele poisile kambakas. 
Mõttel oli kõigi arvates jumet. Mõelda vaid kõik koos-kogu klassi poisid teevad koos kambaka. Äge!

Jäi üle üks pisiasi: et kellele see kambakas siis teha. Selge oli ju, et kambakat ei saanud teha kellelegi idee generaatorite hulgast. Ega ka kellelegi, kes asjast juba teadis. Õnneks oli klassis paar poissi, kes kambaka-ideest veel kuulnud polnud.

Valik langeski minu pinginaabri Aivari peale. Aivar oli sündinud minuga samal päeval. Ainult kaks tundi hiljem.

Nii. objekt oli leitud ja ka aeg oli kindlaks määratud. Õhtupoolse vahetuse tunnid lõppesid umbes kella 19 paiku. selleks ajaks oli väljas juba pime. Kõik oli kambakaks valmis.

Viimase tunni lõpul jooksid kõik poisid ülikiiresti garderoobi ja ajasid endile joped selga. Toonase 39.kk hoovil kasvas hõre männimets. Kõik peitsid end mändide taha. Südamed põksusid ärevalt: Kambakas on lahe. Ega siis iga päev kambakas osaleda saa. Paar poissi jäi valvesse. Peagi kõlas eemalt vile. Aivar tuligi! 

  
Aivari kodutee

Hüppasime välja ja tõmbasime Aivarile ringi ümber. 
Nojah.
Mis nüüd edasi juhtuma peab hakkama, seda me päris täpselt ei teadnud, sest keegi polnud kunagi kambakat teinud.
Oli teada, et kambaka käigus tuleb kellelegi peksa anda. Aga kuda sai ikka asja eest, teist tagant, oma klassivenda peksma hakkad.
Aga midagi ju tegema pidi.

Üks klassivend lahendas olukorra: Ta tõukas Aivarit kätega rindu ja ütles talle:
"Tead, Aivar, sa oled sitt mees. Sa oled nii sitt mees, et sulle võiks ükskõik kes peksa anda, kui tahaks. Isegi Tarmo võiks sulle peksa anda, kui ta tahaks. Aga ta lihtsalt ei taha."

Kõik mõmisesid ja noogutasid nõusolevalt päid.

Ma tundsin ennast sel hetkel suure ja tugevana. Ma oleks võinud tõepoolest täiesti vabalt Aivarile peksa anda, kui ma oleks tahtnud. Sest Aivar oli nii sitt mees.
Aga ma ei andnud.
Sest ma ei tahtnud.

Selle teadmisega läksimegi kodudesse laiali.