1978 aasta jaanuaris sattusin Tallinna lastehaiglasse. Haigla asus Valdeku tänaval ühes eramajas. Alumisel korrusel olid tüdrukud, ülemisel poisid. 

Tore ja dekadentlik asutus. Paariks tunniks päevas käis meil ka õpetaja, kes õpetas võõrkeeli. Minul võõrkeeli tollel ajal kavas polnud. Sestap teenisin oma hinded välja teises aines, milles õpetaja end tugevalt tundis-tööõpetuses.
Kuna haiglas oli mitmesuguseid töövahendeid üsna napilt, seisnes tööõpetus mitmesuguste lauamängude väljamõtlemises ja teostamises.

Kuna aega oli kõvasti käes, tegelesime mitmesuguste krahv Monte-Cristole kohaste tegevustega. Võtsime "Norma" mänguautol rattapaari alt ära. kiskusime velje otsast ühe ratta ära. teritasime velje otsa WC-põrandal teravaks ja puurisime sellega öökapi seina sisse auke. Kui puurida auk öökapi küljelt nõnda, et osa auku oli ukse sees, siis sai kapiukse auku surutud tiku abil "lukustada".  Kõvemad mehed surusid veel tiku pastapliiatsi südamikutoru sisse. Nii ei murdunud tikk katki, kui "lukus" ust teadmatusest lahti tõmmati.

Mingil hetkel ilmnes WC-s üks imelik nähtus. Suure pruuni pesuseebi sisse ilmusid veidrad augud. Ja siis hakkas poiste seas levima kumu, et nendel on üks saladus. Aga seda võisid teada vaid suuremad poisid. Mingil hetkel peeti mindki piisavalt usaldusväärseks, et saladusse pühendada.

Tuli välja, et üks 8-klassi poiss oli haiglasse kaasa toonud püstoli! Mitte mängupüstoli-oh Jumala pärast ei! Tal oli kaasas isetehtud väiksekaliibrilise vintpüssi padrunitega tulistav ühelasuline relv. Päris püstol.
Ma pole kindel, kas mitte toru polnud mõnelt muult relvalt laenatud. Päästik oli igatahes tehtud metallkonstruktori poolkaarekujulisest elemendist. Konstruktsioon oli lihtne, aga ta töötas.
Sain seletust ka salapärastele aukudele pesuseebis: Kuna  püstolipauk võis äratada jalakäijate ebatervet uudishimu tuli seda kõike kuidagi vaiksemalt ja targemalt ajada. Seetõttu urgitseti padrunil tinakuul otsast ära ja suurem osa püssirohust kallati käimla põrandale ning süüdati. Tore oli kaeda, kuidas lõbus leek lae poole tõusis.
Paar tumehalli püssirohuterakest  tuli padrunisse tagasi asetada ja seejärel vaskhülss otsapidi seebi sisse suruda. 

          
        Pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo tegelastega.

Laskemoon, millega üle tänava asuvaid vene keskkooli aknaid tulistada, oligi valmis. Padruneid raisata polnud, aga paar pauku sain minagi sealt teha. 
Üldiselt toimusid laskeharjutused hommikuti, kui koolimajas toimusid tunnid. Vetsu uks keerati  seestpoolt lukku, tuli kustutati ära, ja  akenlükati natuke praokile.  
Sealt vahelt pisteti hõbetuhmilt läikiv toru ots välja ja sihiti siis mõnda klassiakent. Hästitabanud lasu korral plaksatas seep vastu klaasruute ja õppetöö oligi mõneks hetkeks häiritud. Tavaliselt sooritati ühe päeva jooksul kaks-kolm lasku. Aega meil ju oli.
Olime toona ikka päris lapsed. Relva omanik võis olla umbes 15 aastat vana. Mina olin igatahes 10. Arvan, et enamus tulistajaid jäidki sellesse vanusevahemikku.

Hiljem, näitlejana on mu elutee nii mõnedki korrad relvadega ristunud. Ja kui filmis on relvad, võib midagi ikka juhtuda.
Mäletan, kuidas "Rummu Jüri" filmis lasti ühele mehele tükk sinist plastiliini alahuule sisse. 
Soomlaste filmitud filmis "Tallinn pimeduses" juhtus veel karmim õnnetus. Üks võtetele appikutsutud politseinik tulistas AK- automaadist kuuli paarikümne meetri kaugusel olevasse politseivillisesse. Läbi esiklaasi sisse lennanud piklik metallitükk tabas seal ühte kõrvalist  autojuhti, kes oli tulnud politseiauto juhiga juttu ajama.

Selle kuu aja jooksul, mil me haiglas paugutasime, ei saanudki keegi personalist teada, et lastehaiglas pesuehtne tapariist olemas oli.
Ja selle aja jooksul ei juhtunud mitte ühtegi õnnetust. Mitte ühtegi. 

Algaja õnn? Või siis pigem ülemäärane ettevaatus?