1984 aasta oktoobri alguses ilmusid Keila-Joa Sanatoorse Internaatkooli (toonase Metsakooli) garderoobi ja söökla seintele umbes järgmise sisuga lehed:

"Äsja möödus 40 aastat Tallinna vabastamisest Nõukogude vägede poolt. Tegelikku vabadust ei toonud venelased ega sakslased. Tegelikult oli Eesti vaba vaid muinasajal ja aastatel 1918-40.
Eestlased! Meid on vähe alles jäänud ja me peame kokku hoidma. Osutage passiivset vastupanu: Ärge käige paraadidel ja teistel taolistel üritustel. Ärge tehke võimudega koostööd!
Eestlased! Ei maksa oodata valget laeva. Teadke, et Nõukogude piirivalve seda niikuinii läbi ei lase.

Esialgu valitses õpetajate hulgas mõningane peataolek. Kool oli üsna väike ja keegi ei tahtnud probleeme. Ka kommunistidest õpetajad olid eelkõige õpetajad ja alles seejärel kommunistid. 

Tegelikult teadsid ju kõik, et riigis on miskit mäda. Kooli internaadis kuulati üsna avalikult nii "Ameerika Häält", kui ka "Vabadusraadiot". Enamus täiskasvanuid pigistas selle ees silma kinni.  Vaid kooli sõjandusõpetaja ähvardas meid üsna tõsiste ebameeldivustega, kui me raadiot kohe kinni ei pane. 

Peale mõningat arupidamist otsustas keegi ikkagi teatada, kuhu vaja. Jäägu selle "Keegi" nimi siinkohal välja ütlemata. Kõik, nii õpetajad, kui ka õpilased aimasid, aga tõendatud fakte polnud kellelgi. 

Mõni aeg hiljem veeresid kooli peahoone kõrvale  kaks musta "Volgat". Julgetel meestel kulus vaid mõned minutid selgitamaks, et see üleskutse ei ole trükitud meie kooli kirjutusmasinal. Veidi aega hiljem kutsuti kokku kooli üldkoosolek.

Meile teatati, et nüüd läheb asi kurjaks.
Et paberilt on võetud sõrmejäljed ja autori väljaselgitamine on vaid aja küsimus. Selleks, et säästa Riikliku Julgeoleku töövaeva, soovitati kirja kirjutajal end ise üles anda. Sest muidu läheb asi veelgi kurjemaks! Koosolekut jälgisid tagaseina äärest ülikondades mehed.

Kõigil oli selge, et see ei ole nali. Ülesandmisaega anti pool tundi. 

 
Pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo tegelastega.

See, mis järgnes, oli tõeline pomm! Üles andsid end kaks lõpuklassi noormeest: Üks nendest, Erik Parts, oli toonane kooli komsomolikomitee sekretär! Teine, Priit Kaja, polnud komsomol, aga juhtis kooli komsomolikomitee spordisektsiooni tööd. 
Lisaks selgus, et kirja  trükkis Eriku tüdruksõber Urve oma ema töö juures oleva kirjutusmasinaga.

Lihtne lugu. Kuritegu on sooritatud, nüüd peab järgnema karistus.

Kõik teadsid, et nõukogude karistusaparaat oli karm aga õiglane. Või siis õiglane, aga karm. Olenes kustpoolt vaadati.

Priiduga oli asi lihtne. Tema polnud komsomol. See tähendas, et tegelikult oli ta üsna mitteteadlik element. Paradoksina ei löödud teda isegi komsomoli komiteest minema, sest teda ei saanud selles liinis üldse karistada. TA POLNUD JU KOMSOMOL!

Teise noormehega oli asi kurvem:

Eriku tulevane ämm lasti päevapealt töölt lahti.
Erik  käis Komsomolikomitees mitte üks ega ka mitte kaks korda oma tegudest aru andmas.
Erik ja Urve said komsomoliliinis range karistuse koos arvestuskaardile kandmisega. Sisuliselt tähendas see nende edasistele õpingutele ja kõikidele plaanidele kriipsu pealetõmbamist. Tulevik näitas, et päris nii see õnneks polnud.

Neid kõiki ähvardas koolist väljaheitmine.

Ja nüüd juhtus midagi tõeliselt ootamatut. Avastasime, et must pole alati must ja punane pole alati punane. 
Kooli õppealajuhataja pr Sema tegi ettepaneku! Ajaloo õpetajast õppealajuhatajat teati kui väga ranget pedagoogi. Lisaks oli tegemist Kommunistliku Partei liikmega. Temalt võis oodata vaid halvimat. 
Ent ettepanek ise oli sisult järgmine:

Kui me viskame poisid praegu koolist välja, on selge et nad kuhugi edasi õppima ei pääse. See tähendab, et nende tegude üle kaob igasugune kontroll. Ja võimalik, et seda nad ootavadki. Meie teeme kavalamalt. Me EI VISKA neid välja. Seega saame võtta nad eriti teravdatud tähelepanu alla. Lisaks paneme nad pidama igakuiseid poliitloenguid. 

Nii juhtuski. Tänu õppealajuhataja nutikale sõnavõtule lasti kõigil keskkool ära lõpetada.  Lisaks selgus, et pr. Sema teadis piisavalt hästi Nõukogude masinavärki ka seestpoolt. Ühe teo eest polnud komsomoliliinis võimalik kahte karistust määrata. Seetõttu kutsutigi kiirkorras kokku kooli komsomolikomitee üldkoosolek, ja anti poiste tegevusele  hävitav hinnang. 

Õnneks oliEriku esinemine avaldanud muljet ka kõrgele ELKNÜ tegelasele ja hilisemale ELO esimehele Urmas Laanemile. Kuulanud Eriku seletuse ära, küsinud funktsionäär Erikult komisjoni ees lõpetuseks veel ühe küsimuse:
"Kuule Erik, nii omavahel öeldes, kas sa "Ameerika Häält kuulad?"

"Jah, kuulan küll" Tuli aus vastus.

Ega asi piirdunudki vaid kahe noormehe karistamisega. Oli selge, et ideoloogilises mõttes oli kooli juhtkond teinud kusagil kohutavaid vigu.

Direktsiooni süüdistati "Soome televisiooni vaatamise mahitamises". 
Võitluskukest õppealajuhataja küsis seepeale kõrge komisjoni käest:
"Kas te julgete kätt südamele pannes kinnitada, et te pole ise mitte kunagi Soome tv-d vaadanud?"
Talle jäeti targu vastamata.

Igaks juhuks visati pr Sema parteist välja.

Otsest käsku ülevaltpoolt küll ei tulnud, aga ikkagi käis usin raadioamatöörist kooli sõjandusõpetaja montööritangidega telerite antennikaableid läbi lõikamas.
Ja veel aastaid hiljem käis KGB koolis regulaarselt õpilaste meelsust uurimas. 
Muuhulgas uuriti tähelepanelikult kõiki stendides leiduvaid V.I.Lenini pilte. Et ega keegi pole neil juhuslikult silmadesse nõelaga auke torganud. Ei olnud.

Minu jaoks ei lõppenud aga lugu siia. Sellest koosolekust sai alguse minu aastakese kestnud kollaborandi ja kvislingikarjäär.

Koosoleku protokoll on olemas minu koduses arhiivis:

Komsomoli koosolek   24. X 1984

Koosoleku juhataja:    Eerik Parts
Protokollija :                Siiri Sisas
Puudub:                       4 (Nimed)
Kohal:                          16 õpilast (Nimed)

Päevakorras: Uue komsomolisekretäri valimine.
Ühisel hääletusel valiti komsomoli sekretäriks Tarmo Männard.

Asi oli nimelt selles, et keegi ei tahtnud seda ametit pidada. Aga valida tuli. Koolivend Ervi Pajus tahtis kangesti minna vaatama toonast menuseriaali "Knight Rider". Ta tõstis käe ja katkestas piinliku vaikuse:
"Teen ettepaneku valida komsomolikomitee sekretäriks Tarmo Männard."
Kõik tõstsid üksmeelselt käed ja ühe vastuhäälega sai asi teoks.
Rahva hääl on Jumala hääl!

PS: olgu siinkohal öeldud, et kogu asi toimus paarkuise vahega nn Toomas Ildi, Peeter Bötkeri, Toivo Paabu, Margus Mõtuse ja Kaido Siideri juhtumist. Nemad sattusid juba teiste meeste kätte ja nende saatus on tunduvalt kurvem.