Pärast esimese klassi lõpetamist õnnestus mul käia pioneerilaagris. Mu ema kutsuti sinna kasvatajaks ja ta võttis minu kah kaasa. Tõsi, ta ei kasvatanud mitte seda rühma, kus mina olin. Nii et kohtusime seal ikkagi üsna vähe. 

Pioneerilaager "Stroitel" (Ehitaja) asus Tuhalas. Asutus oli paigutatud kunagise sõjaväeosa kasarmutesse. Tegemist oli venekeelse ja üsna venemeelse kohaga. Eripäraseks tegi selle koha see, et seal oli ka lausa eelkooliealiste rühm. Nood polnud teadupärast isegi mitte ju  oktoobrilapsed. Kõige suuremad, ehk kooli lõpetajad moodustasid 1. rühma. 9 klassi lõpetajad teise rühma jne. Meie siis vastavalt 10. rühma. Rühma nimi oli "Ogonjok", ehk siis "Tuluke" või ka "Leegike" ja igal hommikusel rivistusel pidime küsimise peale kisama oma rühma deviisi: See oli "Gari-gari jasna, štobõ ne pogasla!" st "Põle-põle heledalt, et ei kustuks ära"

Sööklas oli ainsaks söögiriistaks augustatud sabaga lusikas. Lusikaga sai süüa putru või suppi ja lusikasabaga võis leiva peale võid määrida. Tõsi augukesest tuli määrimisel välja pisike võivorstike. Nendest sai nina alla teha võivuntse.

Käimlateks olid majadest eemalasuvad putkad, kus oli betoonpõranda sees neljakandilised augud. Kasvataja hoiatas meid kohe alguses sinna sissekukkumise eest. Ühel öösel tuli mingile 11 rühma  poisile pissihäda, aga peldikusse ei julgenud ta pimedas minna. Minemata jätta kah ei saanud.  Eks vaene hädaline lahendas oma probleemi siis käepäraste vahenditega. Kui järgmisel päeval hakkasime õueminekuks riietuma ja kummikuid jalga ajasime, vurtsus ühe poisi varvaste vahelt sulakusi üles. Kasvatajal oli kõvasti jooksmist ja kasimist.

Pioneerilaagris olid ka oma töökojad, näiteks puutöökoda.  Selle põhiasukaks oli üks 6. rühma kurt vene noormees. Kuna ta korralikult ei kuulnud, ei osanud ta ka eriti arusaadavalt rääkida. Kui ta siis midagi seletas ja sa talle märkide keeles näitasid, et ei saa aru, tuli ta tavaliselt kuulajale hästi ligidale ja kisas eesli karjumist meenutava häälega oma teate lühikese maa pealt otse kõrvaauku. Muidu oli ta tore poiss, oskas puutööd palju paremini kui meie ja ei keelanud kunagi oma abi. Seda oli tihti tarvis, sest puutöökojas valmistasid kõik endast lugupidavad poisid endile saksa mp-40 automaatide koopiaid. Selliseid oli kõige lihtsam valmistada. Lauajupi üks ots veidi peenemaks. See oli toru. Alla tehti sae ja paari peitlilöögi abil kaks tappi ja sinna kinnitati kaks  lippi. Lühem käepidemeks ja pikemast sai magasin. Pärast jooksid kõik suuga pauku tehes ümber majade ringi. Häda oli ainult  selles, et keegi ei tahtnud sakslasi mängida. Kõik tahtsid olla "meie omad" 

Püstolkuulipilduja  MP-40

Automaate tehes valmistuti ka häireks. Sest pioneerilaager ilma häireta pole ju üldse mingi pioneerilaager. See oli laagrielu tipphetk! Ilmselt  laste julgeolekukaalutlustel ei tehtud mitte ööhäiret, vaid tavalist päevahäiret. 

Ühel hetkel aeti kogu seltskond lipuväljakule kokku ja teatati, et laagri territooriumil on nähtud diversante. Rühmadele jagati ülesanded kätte. Suuremad poisid olid nn löögirühmad ja väiksemate osaks jäi objektide kaitse.

Meie ja 11. rühma tittede valvata oli söökla. Pidime passima, et diversandid sööklas diversiooni korda ei saadaks. Kõik olid hästi elevil. Automaaditorud vahtisid söökla ümber ärevalt igasse ilmakaarde, valmis iga hetk igasuguse sissetungija kõrvulukustava suuga tehtud "Tat-tat-tat-tat-tati" saatel tinaubadega üle kallama. Kurjategijaid polnud aga kusagil. Lõpuks saidki suured poisid Diversandi kätte. Diversant oli kangesti laagri muusikajuht-akordionimängija moodi, ainult et näost rohelist värvi guaššiga kokku mäkerdet. Nüüd oli võimalus ka kõige väiksematel laagrikaitsjatel rahvavaenlase vastu oma põlgust välja näidata. Diversanti sikutati riietest ja jagati talle nii palju võmme,  et lõpuks võtsid suuremad talle kaitseks ringi ümber ja viisidvaese kurjami staabihoonesse ülekuulamiseks.

Ega ma toona teab mis eriline vene keele guru polnud. Midagi aru sain, sest olin mänginud enne kooli ühe Elvira nimelise venelasest naabritüdrukuga. Venelased oskasid eesti keelt ikka veel vähem. Aga midagi nad ikkagi tönkasid. Ühel päeval tuli üks 9 rühma poiss ja küsis, et kas tahan näha "Lennupesa:"
Ega ma täpselt aru saanud, aga nagu ka hilisem praktika on näidanud, tasub sellisel juhul öelda 
"Da, hatšu."
Ta viis mind kemmergu juures oleva  põõsa juurde ja lükkas ettevaatlikult oksad laiali. Seal oligi kolme pruunikashallikirju munaga linnupesa. Lindu ennast polnud. Käisime siis seda lindu mitmel korral piilumas, aga ei näinudki, et kesse neid mune siis haudus. Ühel  päeval tõkestasid suured poisid meie tee. 
"Zeljonõi (roheline) patrul! ütlesid nad oma punastele käesidemetele osutades. Linnupesa oli kaitse alla võetud. Kuni laagri lõpuni passis keegi seal põõsa juures ja nii ei saanudki me teada, mis linnule see pesa kuulus.

Sellesse pioneerilaagri-aega jääb ka minu esimene avalik esinemine: Laulsin laval heleda lapsehäälega:
 
"Kased valged-haavad hallid
toomeokstel tuhat õit. 
kodumaa sa ikka kallis.
Sellist teist ei leida või.

Mööda kaldaid, mäeveeri
läbi laia kodumaa
kulgeb palju palju teesid
meid nad kaasa kutsuvad "

Muusikalise saate eest hoolitses akordionimängija-diversant. 
Siis juhtuski katastroof! Kolme salmi asemel mängis ta ainult kaks. Lavalt lahkudes olid pisarad kurgus. Tundsin end täiesti petetuna. Oli selge, et kõik plaksutasid ainult moepärast, sest laulul polnud ju ei saba, ega sarvi, ei lõppu ega algust. Sest kuulajad ei saanudki ju teada, et:

"Kuldne elu on me lastel,
päevast päeva kaunim ta.
Helge õnnetähe paistel
hea on elu meie maal."

No öelge ise, kas Te ise oleks saanud laulu sõnumist aru vaid kahe esimese salmi põhjal!!!!

NB: Sõnu aitasid mul meenutada mälumängur Andres Kasesalu, kellel oli meeles laulu II salm ja poeet Leelo Tungal, kel tuli kahe esimese salmi põhjal meelde laulu lõpp.