Algklassides käisin koolis õhtuses vahetuses ja mingil põhjusel sattus meie klass peaaegu in corpore Nõmme Pioneeride Maja  rahvatantsurühma. Õigemini.... see rühm koosneski ainult meie klassist.

Tantsisime päris palju. Käisime 1976 aasta Koolinoorte Laulu- ja Tantsupeol. See toimus Bussijaama ligidal,  Komsomoli nimelisel staadionil. Nurusin vanematelt kaks rubla ja nelikümmend kopikat. Vanemad ei andnud, aga vanatädi Ainol hakkas minust hale. Ta võttis riidekapi pesupoole pealt, sealt kus ta olid hoiul küpsisepakk ja rahakott, palutud summa. Läksin Ajakirjandusmaja vastas olevasse mänguasjapoodi ja ostsin selle eest automaadi AK-47 plastmassist koopia. 
Uhke oli õhtul rahvariietes koju minna. Jalas olid mustad kingad, põlvikud ja lühikesed püksid. Peas murumüts. Seljas valge pluus, Kihnu mustriga vest ja õlal plastmassist automaat. Kõik vastutulijad vaatasid mind. Arvasin toona, et nad pidasid  mind vapraks Kodumaa kaitsjaks. Eks ette rutates võigi öelda, et ma tapsin sellega oma koduhoovil ära tohutu hulga saksa fašiste.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ühel päeval pidid meile Pioneeride majja külla tulema Soome meremehed. Kuidas me küll rõõmustasime. Oma vaimusilmas kujutasime end ette nätsuhunnikute ja kleepsude keskel. Võib-olla saame isegi "Coca-Colat" See pidi asjatundjate jutu järgi olema nagu limonaad "Baikal", ainult et palju parem. 
Need, kes oskasid natuke Soome keelt, õpetasid teisi: "Hei ystäva, anna purukummi!" oli kõikidel selge.

Pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo tegelastega.

Tantsud olid selgeks õpitud, seisime spaleeris värava juurest kuni Pioneeride Palee ukseni ja kordasime endamisi neid võlusõnu. Arutlust vajas vaid see, et millal neid soomlastele ütelda: Kohe alguses oleks see olnud pealetükkiv ja  tobe. Tantsimise ajal seda teha ei saanud. Pärast võisid nad ju kohe jälle ära minna. Oli ikkagi üks võimalus. Õhuke, kui ämblikuniit: Tuli ära tabada see hetk, kui soomlased lähevad peale kontserti tagasi bussi peale. Ülesanne oli tõeliselt raske. Tuli olla õigel ajal õiges kohas, leida  õige inimene ja ütelda talle õigel hetkel õiged sõnad. Sest hullemal juhul võis ta neid möllu sees ka mitte kuulda.
See töö vajas jänese kiirust, orava osavust ja kirurgi täpsust.

Ja siis, kui soomlaste tulekuni oli jäänud vaid mõni minut, kui nad olid kohe-kohe kohal, tulid meie juurde kuuenda klassi poisid. Nad olid suured, kui mäed! Nad olid meist mitu pead pikemad. Nad kogusid meid, pudinaid , kokku ja torkasid rusika nina alla.

" Kuulake tähelepanelikult, sest me ütleme seda vaid ühe korra! See, kes soomlaste käest nätsu nuiab, saab meie käest peksa. Selge?"

Muidugi oli selge.