Kolmandas klassis oli oktoobrilapse-iga lõppenud ja kogu klass astus ühiselt pioneeriks. Olin just sel ajal angiinis. Palavikku oli 38 kraadi. Ema ei tahtnud mind pidulikule koosolekule lubadagi ja ka klassijuhataja saatis sõna, et mind saab pioneeriks võtta ka niimoodi, kui ise kohale ei lähe. 

Olin siiski täis otsustavust. Tuhanded pioneerid enne mind olid surnud, aga jätnud fašistidele sõjasaladuse reetmata. Pioneerid Boriss Tsarikov, Leonid Golikov, Marat Gazei, Valentina Kotik ja Zinaida Portnova olid ju saanud lausa Nõukogude Liidu kangelasteks!

Mis oli selle kõrval üks tühine 38 kraadine palavik!

Emagi mõistis seda ja lubas mul ikkagi minna.  Pidupäeva puhul oli ta andnud mulle kaasa määratu summa raha. Tikutoosi sees krabises terve rubla! Bussipilet maksis viis kopikat, aga selle peale raha mul üldse ei kulunudki! Kooli spordiplatsilt  viis tellitud buss meid A.Matrossovi tänavale, piirivalveväeosasse. 

Kohapeal selgus, et sinna oli toodud ka teisi klasse. Kogu sealne harjutusväljak oli lapsi täis. Kõigil olid valged särgid seljas. Või siis ikkagi peaaegu kõigil.  Õpetaja nõudel oli minul ainsana  jope seljas. Uhke tunne oli! Sellest et olin astunud pioneeriks. Ja sellest, et minu vorm ainsana teistest erines. See tekitas piinlikust ja ka meeldivat värinat. Tunnetasin sel hetkel oma ainukordsust. Ainukordsust isikuna ja grupi liikmena korraga.

Vandetekst algas sõnadega: MINA (siis tuli nimi ja selle ütles iga laps kõva, selge häälega eraldi)  ASTUDES  VLADIMIR ILJITš LENINI NIMELISE, ÜLELIIDULISE PIONEERIORGANISATSIOONI LIIKMEKS, TÕOTAN PÜHALIKULT OMA SELTSIMEESTE EES...

Vannet üürgas mitusada last korraga. See OLI uhke tunne!

Pilt on illustratiivne ja tal pole mingit tegemist antud loo tegelastega.

Hiljem näitasid piirivalvurid meile koera, kes oli nii mõnegi piiririkkuja tabanud. Lubati puudutada automaate ja näidati kasarmut. Sirgetes ridades kahekordsed voodid avaldasid muljet. Nii korras polnud minu kodu kunagi olnud.

Pärast sõitsime tagasi. Aga rubla kohe nagu kiheles taskus. Ei tahtnud kohe koju minnagi. Meie maja kõrval oli äsja avatud moodne selvekauplus "Männiku". Ei pidanud järjekorras seisma ja müüjat jooksutama, vaid võis korvi võtta ja ise poest asju võtta. Võis rahulikult mõtelda ja iga asja uurida.

Valisin lõpuks maiustustest parima: Jäätise "Eskimo". See maksis 20 kopikat. Et keegi kodakondsetest ei näeks,  peitsin end maja nurga taha ja pistsin jäätise pintslisse.

Isu ei vähenenud. Aga ma olin ju rikas!

Ostsin teise jäätise. Sõin maja nurga taga ära. Angiini tõttu oli väga valus neelata. Aga ma olin ju pioneer! Pioneerid ei nuta! Läksin kolmanda jäätise järgi.

Jäätise söömine ei kestnud kaua. Mul oli ju veel järgi kaks hõbedast kahekümnekopikalist.

Kui lõpuks viienda jäätise järgi läksin, avaldas müüjatädi imestust. Ja pioner! ütlesin ma talle sulaselges vene keeles ja näitasin punast kaelerätti. Tädi naeratas mõistvalt. Venelaste jaoks oli  tegemist ju suure pühaga.

Praegu järele mõeldes oligi tegemist minu esimese "laiaks löödud" rublaga. Sest enne seda andis ema mulle rahvatantsuringi minemiseks kaasa vaid 5+5 kopikat bussisõiduraha ja mõnikord ka viisteist-kakskümmend kopikat, et saaks osta ühe jäätise.

Hiljem,  koju jõudes pisteti mulle muidugi esimese asjana kraadiklaas kaenla alla. Tuli välja, et palavikku enam polnudki.