Kallemäe pioneerilaagris olin peale kuuendat klassi. Olin 13 aastane. 
Bussis sattusin istuma ühe heledapäise Madise-nimelise poisi kõrvale. Madisel oli natuke esileulatuv lõug ja suured sinised silmad ning seljas Ford T piltidega särk. 
Seletasin Madisele kusagilt raamatust loetud ja meeldejäänud teksti, et tegemist oli maailma esimese rahvaautoga. Et kui alguses maksis üks selline auto 800 $ siis lõpuks langes hind 200 $ peale ja seda võisid endale lubada ka tavalised töölised. Mine tea, kas see õige jutt oli-kui keegi lugejatest viitsib, võib ju järgi uurida ja mullegi teada anda- aga Madisega saime tookord tuttavaks. Tuli välja, et Madis oli laagri alfabeetilises nimekirjaski minu kõrval. Kui minu nimi oli Tarmo Männard,  siis tema nimi oli nimelt Madis Milling.

Ford T

Laager asus Kallemäe Eriinternaatkooli hoones. Sealsamas hoones asus ka internaat. Internaadis me ööbisimegi. 

Õhkkond oli ikka kohe palju vabam kui Tuhala "Stroitelis".
Enam ei olnud ka kroonulikke rühmanimesid. Enamus olid endale valinud mõne nime "Miki-hiire" raamatust: "Miki", "Pluuto", "Donald" jms. Meie erinesime teistest. meie rühma nimi oli "Pisikud".
  
Põhiline osa päevast kulus jalg- ja rahvastepallile. Valmistati külastuspäeva isetegevuskava. lauldi ja loeti luuletusi. Tehti ka teatrit. Etendusi keegi ei teadnud, aga oli mängida oli võimalik muudki.  Instseneeriti anekdoote. Oli ju selge, et ülimalt teravaid Brežnevi lugusid või ropuvõitu eestlase-venelase-sakslase nalju ei saanud lavale tuua. 
Küll aga kõlbas isadele-emadele näidata lugu, kus üks mängis õpilast ja teine laulmisõpetajat.

Õpilane: (Laulab) "La-la-la"
Õpetaja: (Seljaga õpilase suunas) "Kõrgemalt, kõrgemalt"
Õpilane: Tõuseb kikivarvule. "La-la-la"
Õpetaja: Kõrgemalt, kõrgemalt!
Õpilane: Seisab toolile. "La-la-la"
Õpetaja: Kõrgemalt, kõrgemalt
Õpilane: Astub lauale. "La-la-la"
Õpetaja: "Palun veel kõrgemalt."
Õpilane: "Ma ei saa, lagi on ees"

Esimene kord oli naljakas, aga kui seda ikka ja veel paremaks lihviti ja lõpus lastevanematele näidati, siis tegelikult enam nii naljakas ei olnud. 

Eelkooliealisi laagris toona polnudki. Noorimad olid kaks teise klassi tüdrukut. Palavatel päevadel käisid nad ringi miniseelikutes ja bikiinirinnahoidjates. Ühel olid päevitusriided tibukollased, teisel helesinised. 

                                                          

Neid kutsuti vastavalt "Rootslaseks" ja "Soomlaseks" vastavate maade lipuvärvide põhjal. Igatahes olid rootslane ja soomlane väga noored. Ja väga seksikad. Ja väga iseteadlikud.

Kord tekkis meil toakaaslastega arutelu, et:

"Huvitav, kas nad elust kah midagi teavad?"
"Hm... tõepoolest.... kas teavad või ei tea?"

Me olime ju oma arvates ikka hiiglama elukogenud.
 
  
Soomlane ja rootslane koos tundmatu noormehega.

Ega muidu ju teada, ei saa, kui ei küsi!
Järgmisel päeval pidas meie saadik tüdrukud kinni, jäi nende ette harkisjalu seisma, ja küsis:

"Tüdrukud, kas tohib küsida ühe küsimuse?"

"Küsi."

"Kas teate, misasi on armastus?"

"Teame küll." Tuli kiire vastus.

"Nooh?" Küsis poiss juba palju vähem kuraasikalt. "Mis siis?"

"ARMASTUS ON SOE JA NIISKE TUNNE!"

Öösiti käidi vastastiku üksteist pasteerimas. Tüdrukute hulgas oli ka üks lühikeste heleblondide  juustega käredahäälse olemisega kasaka tüüpi tüdruk.
Kord, kui me tüdrukuid jälle pastaga mäkerdamas käisime, oli ta endal teki pealt ära lükanud, ja tuli välja, et tal polnudki midagi seljas! Ta oli kohe kaelast saadik paljajalu!
Madis lasi talle pika pastatriibu puusa peale ja pani talle teki ilusti oma kohale.
Järgmisel hommikul sai ta hambapesu ajal tüdruku käest kere peale.
Meie kuulasime  pesuruumi ukse taga itsitades heledaid lakse.

"Kas oli valus kah" küsisime, kui kasakas-tüdruk oli pesuruumist kurja näoga välja marssinud.
"Ei olnud, ma oskan näidelda" vastas Madis. Tulevik näitas, et seda ta tõepoolest oskab.

Õhtuti korraldati laagris diskosid. Sõltuvalt plakatitegijate fantaasiast ja inglise keele vaistust võis kohata ka kirjapilte "Disco" ja "Dicco".
Toona oli kombeks paluda kummardusega tüdruk tantsima,  tantsida kaks tantsu ja siis tüdruk kohale tagasi saata. Tüdrukud istusid seina ääres toolidel, kihistasid omavahel ja ootasid, kuni neid tantsima võetakse. Poisid olid troppis ukse juures ja kogusid julgust. Tavaliselt niikaua, kuni keegi kasvatajatest ähvardas, et kui nüüd kah keegi tantsima ei hakka, siis pannakse muusika kinni ja lõpetatakse pidu ära.
Siis tehti kiire otsus umbes, et "Sa võta see teksadega, ma võtan selle valge pluusiga tema kõrvalt ja sa võta siis see ruudulise seelikuga, sealt akna alt. Siis mindi kampas tüdrukuid tantsule kutsuma. Vahel tehti ka sellist nalja, et kõik teised keerasid poole pealt tagasi ja siis oli keegi üksik  loll, kes ainsana läks ja mõne tantsima kutsus. Kõik muidugi irvitasid hea nalja üle.
Selle vältimiseks tuli tantsule paludes minna alati ühise rindena. Kaasvõitlejaid teraselt silmas pidades.

Disko. Ka disco ja dicco. 

Ma kutsusin ükskord tantsima ühe suure, 9 klassi tüdruku. Tal oli valge särk seljas ja aeglase koostantsu ajal tundsin näppude all tema rinnahoidja plastmasskinnist. Tantsisime oma kaks tantsu ära ja ma tahtsin ta juba kohale tagasi saata, kui juhtus midagi õudset. Ta ei läinud!!!
Tantsisin siis veel kolmanda tantsu ja kummardasin igaks juhuks juba kaks korda. Ta ei läinud ikka! Tantsisime veel ühe tantsu. 
EI MIDAGI! 
Mul tõusis süda kurku ja külm higi otsaette. Ma ei saanud aru, et mida ma valesti olin teinud. 
Ma ju noogutasin talle teise tantsu lõpus. 
Ja iga järgneva tantsu lõpus kah. Maailm mu ümber tundus kurjakuulutav ja õudne. 
Mida ta ometi tahab?
Ega ometi....
Aga kui siiski?
Tantsisime terve igaviku.
Kindlasti tantsisime terve aasta ja tundus, et veel paar nädalat otsa. 
Lõpuks lõppes disco ära ja kõik kupatati tubadesse magama. 

Järgmisel päeval vaatas ta mind, nagu poleks miskit juhtunud. Või siis ikkagi oli. Püüdsin samaga vastata.

Kui jõudis kätte laagri viimane õhtu, otsustasin lõpuks, et võtan julguse kokku ja küsin. Ootasin ära ühe eriti laheda ABBA loo ja läksin tüdruku ette. Üksi. Ei tahtnud minna kellegagi koos, nagu tavaliselt. Tahtsin temaga tantsida ja siis küsida..... Ei, valetan, ma ei oleks julgenud küsida.... Ma tahtsin lihtsalt aru saada.... Igatahes läksin ja seisin ta ette ja kummardasin. Ainult peaga. See nägi küll rohkem noogutuse moodi välja, aga nii oli tollal kombeks.

Ta vaatas mulle otsa ja me pilgud kohtusid.

Ta raputas kolm korda eitavalt pead.

Ta asetas sõrmed vaheliti, just nagu palvetades ja keeras peopesad minu poole. See oli "korvi andmise" märk.

Ja vaatas kõrvale. Nagu poleks mind kunagi olemaski olnudki.

Ja ma ei saanudki tookord teada, miks ta minuga nii kaua tantsis. Ja mis plaanid tal minuga ülepea olid.
Ma ei saanud ka seda teada, miks ma tol viimasel õhtul korvi sain. Mida ma valesti tegin?
Ma võin õrnalt aimata, aga ei tea seda.
See juhtus üle 20 aasta tagasi ja nüüdseks pole mul enam õrna aimugi, kes see tüdruk oli. 
Enam polegi kellegi käest küsida. Ja ma ei saagi seda teada.

Ausalt öeldes painab see mind vahel natuke.