See seiklus oli tegelikult üks pooleldi planeeritud, pooleldi kogemata juhtunud värk. Osalejateks Tarmo Männard, Anu Audse,  Kaido Pähn,  Siive Penu ja lapsed Kustas Sauter, Mia Susanna Sauter, Siim Pähn ja Hanna Greet Pähn.

 Alates 1993 aastast saadik pole ma ühtegi aastavahetust veetnud Tallinnas. Aastavahetus on aeg, kui minu kallis kodulinn muutub isegi mõtteis kuidagi ohtlikuks ja eemaletõukavaks. 

Pole mingit himu kõndida tänavatel, mis kaetud klaasikildudega ja pole ka tahtmist olla keset mörisevat, ning lärmavat seltskonda. Karta,  et igal hetkel võid pudeliga pähe, ehk raketiga ribide vahele saada. 

Seekord otsustasime minna uueks aastaks Aegviidu  kanti, täpsemalt Venemäele. Seal on olemas katusealune, lõkkeplats, kemps ja muud mugavused. 

Sõitsime kahe autoga. Kaido VW  Sharaniga  ja Siive Škodaga. 

Oli 2001 aasta 31 detsember ja väljas sadas ilusat, pehmet lund. Metsa vahel ulatus see ilus ja pehme lumi autodele juba peaaegu kõhuni. Sharan rühkis ees, Škoda oli tagapool, tema jälgedes. Siis, umbes kilomeeter enne lõppu jäi esimene auto lumme kinni. Lihtsalt tee kalle läks liiga suureks, ning VW rattad käisid tühjalt ringi. 

Kokku oli meid neli täiskasvanut ja neli last. Lõbu oli laialt, kõik aitasid lükata... Poolteist tundi hiljem oli ikkagi selge,  et vähemaste selle varustuse ja seltskonnaga me kaugemale ei pääse.

 Ümberkeeramise võimalust polnud, sestap hakkasime siis toredasti tagurdama. Sharan jäi veel korra lumme kinni... siis veel korra... ja siis juba lõplikult. 

Škoda oli selleks hetkeks tagurdades umbes 500 m kaugemale jõudnud. Panime lapsed tšehhide autosse ja hakkasime sakslast välja kaevama. Tund aega tublit  tööd ja ei midagi. Aastavahetuski hakkas kätte jõudma. 

Kaido tegi siis lõpuks ettepaneku, et läheme ja paneme laagri üles, joome oma šampanjalonksu ära ja tuleme siis edasi kaevama. 

Teise auto juurde jõudes üllatasid meid tolle juhipaneelil kaks õrnalt hõõguvat  punast tulekest. Eks lastel oli vähehaaval külm hakanud ja probleemi lahendamiseks panid nad auto soojenduse sisse. Et sellisel puhul tuleb ka mootor tööle panna, nad ei teadnud, ei saanud, ega pidanudki teadma.

 Loomulikult oli ventilaator aku elektrist tühjaks imenud. 

Seal me siis olime: üks auto lumes kinni, ja teisel aku täiesti tühi. Seda teist ei saanud käivitamiseks lükatagi, sest tee oli ju mäletatavasti lund täis ja valget vatti tuli taevast ohtrasti juurdegi. 

Tegelikult polnud olukord üldse hull, sest telgid ja magamiskotid olid ju kaasas! Panime laagri üles, tegime lõkke ja peagi oli kõik hästi. 

Peagi saabus suure kära-müraga ka uus aasta! Mekkisime šampanjat ja soovisime üksteisele õnne. 

Vastupidiselt Kaido tahtele me siiski ei läinud pärast autot lükkama, lootes, et hommik on õhtust targem. Nii juhtuski. Hommikuks oli lumi tahenenud. Saime alustuseks Sharani kätte. Mõni aeg hiljem saime tema aku ja  täkujuhtmete abil ka teise auto käima. Lõpp hea, kõik hea.

 Oligi aeg lõpetada see tore seiklus, ning minna ära koju.